kunst pole elu

Kaks väikest poissi istuvad ja liigutavad inimesi. Inimesed ei saa aru, kas nendega mängitakse malet või kabet. Paar inimest käivad pea peal. Poisid ei viitsid inimesi väga liigutada, aga kuna nad tunnevad olematut kohustust teiste elu juhtida, siis nad laisalt viipavad kuhu keegi astuma peab. Inimesed tahaksid nutta, aga nutt on kõva häälega ja nad ei taha poisse ärritada, sest siis võib mäng minna karmimaks. Üks poiss hakkab sööma šokolaadi, tema inimestel hakkavad samal hetkel kõhud hirmsasti valutama. Poisid naeratavad kuule tähti ja tunnevad ennast õigel teel olevat. Teine poiss joob karastusjooki ja tema inimesed hakkavad hirmsasti oksendama. Nüüd poisid enam ei naerata vaid naeravad. Korraga tuleb sellel poisil, kes sõi šokolaadi janu peale ja ta tahab saada teiselt poisilt juua. Aga see poiss ei saa aru, et miks ta peaks juua andma, kui ta pole veel midagi vastu saanud, ta küsib šokolaadi. Oksendavad ja kõhtu kinni hoidvad inimesed lähevad üksteisele rusikatega kallale. Malendite vahel algab sõda. Üks poiss sööb oma šokolaadi lõpuni ja teine joob limonaadi ära. Ja poisid lähevad koju ära, sest nad pole kohustatud teineteise seltsis viibima. Need inimesed, kes suudavad liikuda, tõusevad püsti ja aitavad vigastatud transportida traumapunkti. Tänaseks on kõik läbi. Homme hommikul kell 9 peab jälle kohal olema. Seda veel ei tea, mis homme tegema peab. Aga ülehomme on reede ja siis hakkab nädalavahetus ja siis ei pea kaks päeva kohal käima. Kui just väga kiire aeg ei ole. Ja inimesed mõtlevad, et kord nad hakkavad. Kord nad hakkavad juhatuse liikmeteks või nõukogu esimeesteks ja oi kuidas nad siis malendeid liigutavad. Nii et kõigil on kogu aeg kõht lahti ja viiruslik hepatiit kaenlas. Oi kui ainult saaks.

„Elus pole muud muret, kui et saada kõige paremaks ja tähtsamaks. Ja kui sa juba oled tähtis ja lugupeetav, siis ära magama jää, sest austust hoida on vähemalt sama raske kui seda saavutada,“ rääkis isa kodus šokolaadi armastavale poisile. Poiss ei saanud sellest aru, sest tema arust oli vaja päevad läbi lihtsalt olla. Kui ta teismelise ikka jõudis, siis ta hakkas jooma ja sattus narkootikumide omamise pärast noortevanglasse. Seal tegid autoriteedi tast passiivse homoseksuaali ja ta sai aru, mida isa talle oli rääkinud. Kui ta vanglast vabanes, siis ta hakkas lasteaia kasvatajaks ja sai kaela lasteahistus süüdistuse. Ta jäi trammi alla ja ta pea lõigati otsast ära.

Teine poiss, kes jõi limpsi, sai kahe aasta pärast põiepõletiku.

Inimesed jäi inimesteks. Juhatuse esimehed ei vahetunud kunagi. Firmade nõukogud teenisid palju. Linnad ehitati täis ilusaid suuri maju.

Ühe nende suurte majade lifti juures elutses liftiputukas. Liftiputukad on maailmas olnud sellest ajast saati, kui maailma tehti esimene lift. Nad on väikesed ja toimetavad omi lifte. Neil on käte asemel jalad ja silmade asemel nabad. Nad söövad tolmu ja tekitavad niiskust. Inimestele nad haiget ei tee, kui just inimene haigena liftiga ei sõida. Aga see konkreetne liftiputukas oli jonnakas ja talle üldse ei meeldinud oma tööd teha. Nii et kui kord juhtus nii, et liftiga sõitis kaks inimest, kellest üks jõi Coca-Colat ja teine sõi süsimusta Bitteri šokolaadi, siis see liftiputukas lendas peale ja muutis Coca-Cola õunamahlaks ja Bitteri valgeks šokolaadiks. Kui need kaks inimest liftist välja astusid, siis nad mõtlesid ühte ja sama mõtet, et see on hirmutav kui hajameelseks nad kiire elu sees on viimasel ajal muutunud. Liftiputukas ei saanud sellest naljast muud rõõmu, kui et ta kutsuti välja liftiputukate ametiühingu juhatuse ette ja ta pisteti hullumajja, mis asus ühe suure liftitu maja kõige ülemisel korrusel. Liftiputukast sai trepivana ja ta hakkas käepidemete alla kasutatud närimiskumme kinnitama ja lambipirne vahetama, kui neist mõni tema meelehärmiks juhtus liiga kaua põlema.

See liftiputukas ei kahetsenud elus midagi ja ei olnud kurb selle üle, et teised olendid tema elu otsustavad ja ta vabandas alati oma lollused iseendaga välja.