kunst pole elu

Kui viisakas on veel viisakas? Kilpkonna pereisa oli seda küsimust oma elu jooksul endalt küsinud palju. Peaaegu iga päev. Ja mitte kunagi polnud tal veel seda õiget julgust, et küsida oma naise arvamust. Ta ei teadnud. Kas on viisakas kestata käia tiigis ennast pesemas. Ta ei häbenenud ennast. Ta kartis, et ta annab teistele kilpkondadele halba eeskuju ja siis hakkavad ka naiskilpkonnad koos meestega kilbitult sulistamas käima. Aga kilpkonn teadis, et see on nii labane. Kui satud teenimatult vastassoo palja kehaga kokku, mis ei kuulu sinule endale või su kaasakilpkonnale, siis see keha on kole. Vastasugupool on kilbis ilusam kui alasti. Kilpkond muretses ja kartis seda päeva, kui naiskilpkonnad enese teadmata muutuvad labaseks. Kilpkond kartis, et tema jaoks muutub sel labasel päeval palju. Ta juba nuttis ette ära. Milleks kõik muutuv kahepaiksekeha. Kilpkond oleks olnud ennem nõus silmad kinni suvaliste naistega paarituma, kui neid paljalt vahtima näoga nagu kõik oleks normaalne ja tsiviliseeritud. Kilpkonn tahtis selle hirmuga elada lõpuni. Ta kartis. Ta oli armas.