kunst pole elu

Väikesena olin ma tihti maal. Jooksin päev läbi õues ringi, aitasin vanaemal ja vanaisal loomi karjatada. Korjasin lehmadele õunapuude alt ubinaid, lõikusime koos need tükkideks. Õunatükid asetati pange, leiba lisati ja jahu pandi peale. Vanaema võttis siis need panged kaasa, kui läks lehmi lüpsma ja lüpsi ajaks pani need loomadele ette. Kui loomad said selle pange ette, siis nad olid rahulikumad, seisid paigal ja lasid end kergemini lüpsta. Pärast oli õhtuti alati kõht väga tühi. Vahel praadis vanaema gaasipliidi peal meile muna ja kartuleid. Ma arvan, et mitte keegi mitte kuskil kohas ei ole kunagi saanud paremini praetud muna. Mäletan, et neile munadele oli alati peale raputatud ka väikesed murulaugutükid, mis nägid muna peal väga ilusad välja ja maitsesid ka hästi.

Täna ema helistas ja ütles, et tal on vaja kaua olla tööl, et ma teeksin ise süüa. Vanaema on talviti nüüd linnas, nii on kergem. Vanaisa ja loomi pole enam õige mitu aastat. Külmkapis oli keedetud kartuleid, otsustasin need ära praadida. Ja leidsin ka paar muna, mida on sobilik kartulite kõrvale praadida. Endale tegin veel tomatisalatit, vanaemale salati kodujuustust ja jogurtist. Vanaema vaatas oma toas telekat ja ma viisin talle toidu sinna. Pärast küsisin, et kas süüa ka sündis. Vanaema ütles, et poiss tegi nii vahva söögi, et las aga olla. Praetud munale oli pipargi peale pantu.