kunst pole elu

Muinasjutu puu oli koolimaja akna taga. Ilusa hetke püüad kinni ja paned purki. Tore on elada kui päevad on pikad kui seiklused. Kuid seiklustes tuleb kõike ette ja raskused kalduvad olema suuremad kui elus. Sellega on raske harjuda. Mõne raskuse enda sees, mis on tekkinud välise "rumala" maailma mõjul, saadaks purgiga kuhugi ulpima. Ma hakkaks müüma purke, kuhu inimesed igaüks saaks oma raskusi sisse panna. Pärast nad ulbivad ja suhtlevad omavahel. Ja inimestel on hea ja purkidel on hea ja emmedel on hea meel, et vanaemade 30 aastat korjatud kõikvõimalikest purkidest lahti said. Mida vähem kola, seda ägedam. Aga võib-olla on vastupidi. Nõnda ka raskustega. Pärast hakkad neid veel igatsema. Ja ei tunne nende ulpivate purkide seast omasid ära ja ongi karbauhh.