kunst pole elu

Mina sõitsin aasta esimesel päeval Rootsi. Kruiisireisja nagu ma olen olnud juba sünnist saati. Madleeniga koos. Kajut number 1101. Allpool autosid, seal kus uksed sulguvad läbipääsmatult, kui vesi tuleb laeva. Aga seekord vesi veel ei tulnud kuhugi, ei minnes ega tulles. Lihtsalt öösel põrises mootor kuskil lähedal hirmsat häält. Õõtsutas küll nii, et kui minnes läksime laeval välisdekile kolama, et siis tuul oli päris maru ja täna veel terve päeva ka õõtsutas kodus nii nagu kõik oleks üks suur meri. Minnes oli laevas umbes 1000 inimest, tulles umbes 400. Seega võib järeldada, et minnes oli purjus inimesi laevas rohkem. Ja tulles oli ka "õhtuneshow" pikem. Seal shows tantsisid viis naist ja kaks mees erinevates kostüümides meelelahutuslikke numbreid. Minnes sõime laeval hommikust. Rootsi laud ja juust on seal pikantsem kui meil. Ja marjad on head, mis magustoiduks saab süüa. Heaoluühiskonna inimene muretseb ja võtab tõsiselt oma maitse eelistusi.

Mina uurisin, et Rootsis on üks kihvt muuseum ja seal me käisime. Etnograafiamuuseum. Tasuta sellest aastast. Kaks tundi vaatasime asju müstilistest linnadest, indiaanlaste fotosid, inimest kui loojat, Tiibeti, misjönaride rännakute mälestusi jne. Tore, hariv, asjalik, eeskujulikud noored.

Madleen teadis, et Rootsis on väärt riidepood H&M. Ja seal me käisime. Rootsis oli igalpool pühade järgne rea ka. Kui hea inimene satub riidepoodi, mis tal meele rõõmsaks teeb ja rahakott natuke kannatab, siis ta ostab kaltse. Ma ostsin ühed püksid, ühe pusa, ühe kampsuni. Püksid on samasugused nagu mu eelmised lemmikud, mis ma ostsin viie krooni eest Otepää kaltsukast kolm aastat tagasi. Aga need eelmised püksid olid juba ära kulunud täitsa ja mu ema arvates nägid kohutavad välja. Kampsun on lukuga ja sinine, pusa on roheline ja suure kommitaskuga. Ma arvan, et aasta aega nüüd ma ennast riiete ostsmise peale ei pea enam kulutama. Madleen sai pluusi ja jope ja ühe huuleasja, mis Eestis pidi kallim ja halvem olema.

Siis sõime ühes kohvikus ja sõitsime linnaliinibussiga tagasi sadamasse. Bussipilet kehtib seal tund aega ja maksab 30 sekundit. Umbes 50 kroonikut. Heaoluühiskond, ära kritiseeri. Tegelikult on Rootsis olemise nivoo madalam, rahulikum, stabiilsem kui Eestis. Keegi ei tundu peast eriti lollakas. Kellelgi pole vaja midagi tõestada. Ja keegi ei erine teisest suurel määral. Ja kas see on nii parem või igavam on keskustelu teema.

Täksfrii poest ostsime emmedele šokolaadi ka. Köhakommi ka. Sõime kohvikus emme tehtud võileibu ka. Oli silt seal, et kaasavõetud ja täksfriist ostetud alkoholi ei tohi kohvikus tarbida, aga emme võileibade kohta polnud ühtegi silti.