kunst pole elu

Ma olen suur tatistaja. Krooniline nohu vaevab mind. Aga ega ma ei ole pahane ta peale. Ta mu kaaslane juba väikesest peale ja kui mul on valida tema ja jubedate nende väljamaa eliksiiride ja värkide vahel, siis mina valin oma nohu. Taskurätikud on mul riidest. Vahel kodus kasutan neid enamlevinud pabernuumskamissalvrätte ja vahel on nad ka kaasa mul, aga tavaliselt on mul ikka paremas taskus üks õige tatilapp ja vasakus taskus üks õige tatilapp. Pabertatikad ei sobi mulle sellepärast eriti, et mul on ikka kalduvus nuusata ühte kohta rohkem kui üks kord ja paber muutub niimoodi kiirelt üheks totapotaks. Aga ega see tatistamise asi on ikka mul selline, et ma proovin seda hügieeniliselt puhtalt alati ajada. Puhtus ei ole kole sõna. Üks poiss nuuskab vahel oma sokkidesse, aga see on teistmoodi poiss ka, ta kandis enne kui salli sai sokke ümber kaela ka.

Aga tulen siis täna mina kodu poole ja võtan paremast taskust oma tatilapi. Ja tuleb tuul. Ja puhub. Ja minu tatilapp paneb lendu. Ma panin rõõmsalt kapseldes järgi. Ja siis oli nagu filmis kaks korda järjest: mina kummardan poissi üles korjama ja tema just sel hetkel lendas edasi. Lõpuks sain ta kätte ja ütlesin talle, et kus sa siis nüüd enda arust niimoodi minema hakkasid. Taskurätik on ulakas ja ta on elus.