20050119
UUED SUUNAD VOL 4
Minu õpingute perioodi kõrg- ja madalseis
ESSEE
Õpingud psühholoogia erialal Tallinna Pedagoogikaülikoolis on minule alati olnud südamelähedased. Meeldib see, et selles ülikoolis ei tegelda vaba vaimu pärssimisega ning, et psühholoogia annab juurde jõudu mõelda enda elu ja ümbritseva maailma kohta rohkem mõtteid. Muidugi võib-olla see mõtlemine ainult komlpitseerib igapäevaelu, aga elada on huvitav. Õpingute kõrgperioodid on olnud ja on üldjuhul need ajad, kus õpingud lähevad hästi ja madalseisu alla käivad hetked, kui olen saanud mõne mitte just eeskujuliku hinde.
Ma mäletan, et esimesel kursusel oli meil aine „Sissejuhatus psühholoogiasse“ ja selles aines oli ka meil kõige esimene kontrolltöö ja ma mäletan, et ma sain selle ainukesena meie kursuselt üle 90% ja siis hakkasid teised pidama mind targaks. Isegi siis, kui ütlesin, et mul lihtsalt vedas, arvasid nad et ma olen tark. Ja millegi pärast jätkus häid hindeid kogu esimeseks ülikooliaastaks. Olin ise korralik ja kohusetundlik. Ja muu elu ei jooksnud eest ära. Samas oli esimene kursus ka inimeste ja õppejõudude kompamise aeg, ei olnud veel tekkinud teistega niisama ajaraiskamise mentaliteeti ja rohkem tegeldi õppimisega.
Ka teisel kursusel oli minu jaoks üks suur õpingute kõrghetk. Tegin seminaritöö ennast huvitaval teemal „Karakteri loomine filmistsenaariumis psühholoogia perspektiivis“, nägin palju vaeva ja ma ei teadnud, mis sellest üldse välja tuleb. Aga tuli huvitav ja sain hindeks viie ja olin selle üle õnnelik. Kaasüliõpilased palusid ka minult tööd lugeda ja arvasid, et tegu on väga huvitava valdkonnaga. Õppejõududest Mare Pork lausus kaitsmisel: „On tore tõde, et postmodernism tungib täie auruga ka teadusesse.“
Õpingute halvad hetked on need, kui olen mõne eksami saanud halvema hinde, kui ise ootasin. Tavaliselt olen siis olnud mõne hetke tujust ära ja mõelnud iseenda jaoks põhjendusi, et „ega need hinded ei loe midagi, loeb see mida ise õppisid ja mõistusesse juurde said.“ Ja siis ma tavaliselt mõtlen, et mis ma siis ise õppisin ja kui saan aru, et peakolju on enda laiskusest suhteliselt tühi, siis on üpriski nadi tunne. Teised inimesed otseselt ei ole mu halbadele hinnetele reageerinud näpunäitamise või millegi taolisega, sest hindeid avaldatakse tänapäeval matriklinumbri järgi ja keegi ei tea mis hinde teine sai ning üldjuhul ei ole minu ülikooli sõbrad pahatahtlikud ja ei parista. Aga mõnikord olen ise sotsiaalsest sõltuvusest kurtma hakanud ja eks siis teised inimesed on üritanud mind lohutada.
Õpingute raskemad hetked ilmnevad ka siis, kui lihtsalt tänu tööle, spordile või uues koolis käimisele, pole füüsiliselt lihtsalt aega psühholoogiaõpingutega tegeleda. Alati ei saa inimene süüdista enda laiskust, et kõik kipub kokku jooksma, vaid vahel on tunne, et maailm tõesti nõuab liiga palju korraga. Inimesed mu ümber on sellistel juhtudel mind lohutanud, et „Sa oled ikka väga tubli, et suudad niipaljude asjadega korraga tegelda.“ Taolised lohutamised mulle eriti ei meeldi, sest ega need ei tee tegemata asjad ära. Hetkedel, kui liiga palju on korraga käsil, olen tundnud, et miks ja milleks üldse on vaja olla nii kooli(de)s, eraelus kui „ärielus“ segane kiiduväärt mesilane. Kas keegi käseb? Kui siis ainult inimene ise. Õppejõud ei ole minu vastu vist mitte kunagi kurjad olnud. Ka siis kui olen halva hinde saanud või end välja vabandanud, et miks mõnda asja hiljem teen kui peaks. Aga üldiselt proovin nii elada, et minu õpingutes võlgnevusi ja hilinemisi ei oleks, sest ma tean, et kui ma ise oleksin (või ühel päeval olen) õppejõud, siis ma ei salli igasugust ludridust mitte üks põrm.
Psühholoogiat on meeldivas keskkonnas heade inimeste seltsis tore ja edasiarendav õppida. Inimene peab oskama end ise motiveerida, sest teised inimesed, õppeasutused ja töökohad ei saa seda elu aeg teha. Ma tean, et minu õpingute üks „kõrgseis“ on ka siis, kui ma saan lõpuaktusel bakalaureuse tunnistuse. Ma ei ole ka jumalale taevasse öelnud, et millal see täpsemalt olema saab. Aga see kord tuleb kindlasti.
Nostalgia Nostalgia Nostalgia Nostalgia
ESSEE
Õpingud psühholoogia erialal Tallinna Pedagoogikaülikoolis on minule alati olnud südamelähedased. Meeldib see, et selles ülikoolis ei tegelda vaba vaimu pärssimisega ning, et psühholoogia annab juurde jõudu mõelda enda elu ja ümbritseva maailma kohta rohkem mõtteid. Muidugi võib-olla see mõtlemine ainult komlpitseerib igapäevaelu, aga elada on huvitav. Õpingute kõrgperioodid on olnud ja on üldjuhul need ajad, kus õpingud lähevad hästi ja madalseisu alla käivad hetked, kui olen saanud mõne mitte just eeskujuliku hinde.
Ma mäletan, et esimesel kursusel oli meil aine „Sissejuhatus psühholoogiasse“ ja selles aines oli ka meil kõige esimene kontrolltöö ja ma mäletan, et ma sain selle ainukesena meie kursuselt üle 90% ja siis hakkasid teised pidama mind targaks. Isegi siis, kui ütlesin, et mul lihtsalt vedas, arvasid nad et ma olen tark. Ja millegi pärast jätkus häid hindeid kogu esimeseks ülikooliaastaks. Olin ise korralik ja kohusetundlik. Ja muu elu ei jooksnud eest ära. Samas oli esimene kursus ka inimeste ja õppejõudude kompamise aeg, ei olnud veel tekkinud teistega niisama ajaraiskamise mentaliteeti ja rohkem tegeldi õppimisega.
Ka teisel kursusel oli minu jaoks üks suur õpingute kõrghetk. Tegin seminaritöö ennast huvitaval teemal „Karakteri loomine filmistsenaariumis psühholoogia perspektiivis“, nägin palju vaeva ja ma ei teadnud, mis sellest üldse välja tuleb. Aga tuli huvitav ja sain hindeks viie ja olin selle üle õnnelik. Kaasüliõpilased palusid ka minult tööd lugeda ja arvasid, et tegu on väga huvitava valdkonnaga. Õppejõududest Mare Pork lausus kaitsmisel: „On tore tõde, et postmodernism tungib täie auruga ka teadusesse.“
Õpingute halvad hetked on need, kui olen mõne eksami saanud halvema hinde, kui ise ootasin. Tavaliselt olen siis olnud mõne hetke tujust ära ja mõelnud iseenda jaoks põhjendusi, et „ega need hinded ei loe midagi, loeb see mida ise õppisid ja mõistusesse juurde said.“ Ja siis ma tavaliselt mõtlen, et mis ma siis ise õppisin ja kui saan aru, et peakolju on enda laiskusest suhteliselt tühi, siis on üpriski nadi tunne. Teised inimesed otseselt ei ole mu halbadele hinnetele reageerinud näpunäitamise või millegi taolisega, sest hindeid avaldatakse tänapäeval matriklinumbri järgi ja keegi ei tea mis hinde teine sai ning üldjuhul ei ole minu ülikooli sõbrad pahatahtlikud ja ei parista. Aga mõnikord olen ise sotsiaalsest sõltuvusest kurtma hakanud ja eks siis teised inimesed on üritanud mind lohutada.
Õpingute raskemad hetked ilmnevad ka siis, kui lihtsalt tänu tööle, spordile või uues koolis käimisele, pole füüsiliselt lihtsalt aega psühholoogiaõpingutega tegeleda. Alati ei saa inimene süüdista enda laiskust, et kõik kipub kokku jooksma, vaid vahel on tunne, et maailm tõesti nõuab liiga palju korraga. Inimesed mu ümber on sellistel juhtudel mind lohutanud, et „Sa oled ikka väga tubli, et suudad niipaljude asjadega korraga tegelda.“ Taolised lohutamised mulle eriti ei meeldi, sest ega need ei tee tegemata asjad ära. Hetkedel, kui liiga palju on korraga käsil, olen tundnud, et miks ja milleks üldse on vaja olla nii kooli(de)s, eraelus kui „ärielus“ segane kiiduväärt mesilane. Kas keegi käseb? Kui siis ainult inimene ise. Õppejõud ei ole minu vastu vist mitte kunagi kurjad olnud. Ka siis kui olen halva hinde saanud või end välja vabandanud, et miks mõnda asja hiljem teen kui peaks. Aga üldiselt proovin nii elada, et minu õpingutes võlgnevusi ja hilinemisi ei oleks, sest ma tean, et kui ma ise oleksin (või ühel päeval olen) õppejõud, siis ma ei salli igasugust ludridust mitte üks põrm.
Psühholoogiat on meeldivas keskkonnas heade inimeste seltsis tore ja edasiarendav õppida. Inimene peab oskama end ise motiveerida, sest teised inimesed, õppeasutused ja töökohad ei saa seda elu aeg teha. Ma tean, et minu õpingute üks „kõrgseis“ on ka siis, kui ma saan lõpuaktusel bakalaureuse tunnistuse. Ma ei ole ka jumalale taevasse öelnud, et millal see täpsemalt olema saab. Aga see kord tuleb kindlasti.
Nostalgia Nostalgia Nostalgia Nostalgia
# posted by Mart : 21:22
