kunst pole elu

Kõik on väga lihtne. Kui sa tahad end paremini tunda ja kuskilt alustada, siis korista oma tuba ära. Ja kui sa tahad tunda end oma kehas väärtusliku ja kohusetruuna, siis tee sporti. Ma käisin täna hommikul jooksma, üle pika aja. Endine (ja tulevane) spordimees nagu ma olen, pean ma sporti tegema, sest kui ma ei tee, siis mul hakkab mingi koht südame alt valutama. Pärast sõin oma hommikupudlu ära ja koristasin natuke oma tuba. Osa raamatuid tõstsin ühest kohast teise ja osa "tähtsaid pabereid" viskasin kuhugi mappi silma alt ära. Ja ma tundsin end maailma jaoks väärtuslikuna. Meie uue koolimaja kohta on natuke arvamusi, et koht on liiga steriilne ja uus ja puhas, et seal kunsti teha. Üks õppejõud tegi selle kohta omamoodi head nalja, et kuidas ikka mustust ja räpasust on vaja, et tuleks mõtted peale ja noh küll siis "paneks sürri". Mulle korrastamatus ka väga ei sümpatiseeri, aga ta tekib ise. Aga iga uue elu alustamise parim algus on see, et hakkad koristama ja hiljem teed endale musi. Vanaaasta õhtuti inimesed kõik luudadele ja kuud päikeseks nühkima.