kunst pole elu

Inimesed jaotuvad laias laastus kaheks. Need, kellel on olemas sisemine isiklik headuse alge ja need, kes püüavad seda teeselda. Esimesed inimesed on üldjuhul ausad egoistid, kes vahel on mõistmatud, kuid teevad tempe, mille peal kogu see maailm püsib. Teised on inimesed, kes naeratavad liiga tihti ja kelle mina-pilt on liiga eeskujulikult lõhestunud. Headus on tung, mis tuleb mõtlematult seest. Aga ta ei ole hea olemine. Liiga palju häid inimesi on siin maailmas.

Muidugi on veel mingid eriskummalised tegelased. Kes ei ole egoistid ja siis veel on neil olemas headuse alge ka. Ja mõnd sellist inimest tabada on õnn. Ma ise kuulun sinna egoistide alla. Ja loodan, et ma teesklen haruharva midagi. Jonnin küll. Aga ma ei saa teeselda mitte jonnimist kui jonn tuleb.

Ja liiga palju on neid häid inimesi maailmas. Lausa imelik on kõike vaadata ja mõelda ma saan aru küll, mis jama siin toimub. Pange egoisti, aga ärge mõelge endale. Headus on õnnis asi. Ehk siis ava oma süda ja saad õndsaks ilma Kiriku-Jumala juures käimata.

Keegi puurib kogu aeg. Ma ei saa enam aru, kas üleval või all. Kogu aeg keegi puurib. Nad ründavad mind. Nad tahavad isegi mind oma toast välja puurida. Aga ma ei kujuta ette mis tüüpi inimene see puuriga inimene on. Mu koer Muki on valmis. Kohe kui puuri ots kuskilt seinast minu tuppa jõuab, siis Muki sööb selle puuriga inimese ära. Ja puuri ma jätan endale. Ma hakkan siis alumist naabrit välja puurima.