kunst pole elu

Kaks söövad kalamaksaõli. Kulpidega. Nad tahavad endale head tervist. Söömine muutb võistluseks ja nad asetavad tünnid suudele. Ühel hakkab paha ja ta hakkab oksendama. Teine tahab ka oksendada ja ta ajab endale kiiresti näpud kurku. Nad oksendavad võidu. Mõlemad tahavad võita.

Oksendamine lõpeb viigiga. Nad suruvad kätt ja löövad ise endal silmad siniseks. Peksavad rusikatega oma nägu. Nad vahetavad hambad ära ja seovad keeled sõlme. Niimoodi ei saa olla ja nad hakkavad valust karjuma. Aga ausõna nad tahavad endale head tervist.

Järgmine kord nad lähevad aasale ja suudlevad mulda. Suudlusest saab seeme ja taim, mis kasvab lõhnab. Lehed kalamaksaõlist ja õied oksest. Aga ausõna on loodus ilus.

Need taimed ei võistle omavahel, sest neil on kohustus tuules õõtsuda ja kuulutada inimsoo hukku.