kunst pole elu

Üks noormees istub ja ootab. Tema peopesad on higised ja ta ei saa midagi teha, sest ta mõte on liiga intensiivne. Ta on saalis ja loeb luuletust nagu ta oleks mere kaldal tööd tegev kunstnik. Ja siis ta liigub ja häbeneb iseennast. Tullakse pannakse sedel seina peale. Inimesed vaatavad teda ja vahepeal naeravad. Ta ei karda inimeste ees esineda, aga ta tunneb, et tal on olla teistmoodi ja ebamugav. Ta oleks õhtuti mandariin ja hommikuti tammepuu. Aga see ei ole võimalik. Mees läheb minema ilma lehele pilku heitmata. Tihti elus ta mõtleb sellele hetkele tagasi.