kunst pole elu

Eesti kaotas. Aga ma vaatasin. Kahju. Raibe. Nagu oma iseloomu tundsin väljakul ära. Eestlaslik stsenaarium. Aga mis teha ma ise olen ka siuke natuke. Aga vähemalt oli midagi. Paar Viikmäe nõksu meeldisid kommenteerinud Sinisilma kõrval ka mulle. Ja Operi koll oli ilus. Ja kahju Eestlastele löödud väravatest.

Aga samas pole tuju kiita. nagu viimasel ajal tihti. Ei oska midagi ette võtta. Aga mina pole halva energia saatja. Vähemalt selles kirjatükis veel mitte. Ema ostis Mattiiseni plaadi ja praegu hetkel olen liigutatud eestlane. Mingem üles mägedellee...ja siis hüüdke alla orgu kõigest väest...