kunst pole elu

Kui juba mõnes mõttes minna poliitiliseks, siis paneme edasi. Pole vist raske praeguses Ameerika sõpruselises maailmas leida endale superstaari. Bobby Fischer. Kõige aegade suurim male underground superhüperstaar, aga nii isepäine inimene, et alati keerab mingi jama kokku. Nüüd siis saab tast Islandi kodanik ja Ameerika on Islandi peale vihane. Fischer oli 8 kuud Jaapanis vahistatud, sest sealt saadi ta valepassiga kätte ja Ameerika on ta peale vihane, et 92-l korraldas Fischer sanktsioonide all olevas Jugoslaavias suurt malet. Mingeid muid kelmusi on ta eluajal teinud parajalt nii. Nii et maletajad teevad ilma. Kasparov hakkab võitlema diktaatorlusega. Tahab teha Putinile mati.

Kahjuks on minu jaoks male sarnane mäng igasuguste tikumõistatustega. Lähen närvi ja tavaliselt kaotan. Aga proovin siiski endale ära õigustada pidevalt, et tegelikult ma oskan mõelda.

Ja veel üks sinisilm. Suurim. Ja isemoodi kootud mees. Jalgpalli ootuses. Tõesti siiralt olen ma jalgpalli usku. Oma mineviku ja südame pärast. Aga see juhtum on nüüd jälle poliitiline. Kui Eesti võidab Venemaad, siis ma luban, et nutan. Aga kui kaotab suurelt, siis ma luban, et kirun. Mu vanaema teeb täpselt samamoodi.