kunst pole elu

ma ei saa ka öö läbi magada, sest on täiskuu ja ... süda on niiiiiii armastust täis! Kas sa Mart kirjutaksid midagi unetuks tegevast armastusest?
 

Armastus teeb unetuks mitut moodi...

Alguses on hull. Täiesti lõpp kui hea. Hõljud ja kõikjal su sees on küünlaleek ja viirukilõhn. Igas muusikas näed head sõnumit, ka kõige totramates armastuslauludes. Ja maailm tundub nii väike suure kõrval, mida korraga oled omama hakanud. Igatsed teist inimest juba siis, kui temaga koos oled.

Aga armastus võib-olla ka sõna ainsuses ühegi muutujata. See on siis, kui armastad ennast. Oled lihtsalt nii kihvt endale, et ajab naerma ja nutma korraga. Aga see pole pealiskaudne rõõmujoovastus vaid tegelik siiras rõõm enda üle. Kuid selleni jõuda on väga raske. Sest kogu aeg on mingi jama, mis teeb jama.

Kuid on ka paha pool. Armastus teeb unetuks, kui on mingi jama. Sa oled ta peale vihane ja mõtte sõimad ja samas tunned veel suuremat seotust. Sa ei kontrolli ennast kuigi tahaksid kõigest väest. Ja siis oled enda peale vihane, et mõtled nii palju ja siis oled kogu maailma ja Teise peale vihane, et ta on selline. Tugevad lõpetavad mõtlemise varem. Muidugi kas tugevus on õnn või õnnetus teab igaüks.

Esimene variant on loomulikult kõige õigem parem vägevam. Ja kel on esimene peale, see ei saa kahest teisest unetusest aru. Rohkem õiget unetust.
 

Esimene armastus on kahtlemata parim. Ma ei tahaks üldse, et seda viimast olemas oleks, aga seda tuleb ikka ette.. tuleb lihtsalt ennast korrale kutsuda, et nii palju peas igasugu asju välja ei mõtleks, see võib esimese armastuse tappa.. igaveseks.
See, kuidas sa kirjeldad armastust enesevastu on hämmastav! Sellist unetuse varjanti ma ei teadnudki! Tänan Sind "said..." eest
:)