kunst pole elu

Üks poiss kogub tikutopse, minu ema kogus šokolaadi pabereid ja hambapasta pakke. Jõle imelik on seda juttu siia kirjutada nagu oleks seda üks kord juba millalgi kirjutanud. Et ma ei tea, võib-olla teen sohki. Tegelikult ma kogu ka. Kogun armsaid emaile ja sõnumid ja tavakirju ja muud taolist sentimentaalset pläama, mõne aja pärast mu silm enam nendel ei peatu või kaovad nad telefonist või lihtsalt kaovad. Aga nad jäävad alles. Kuhugi jäävad alles ja see on siuke elamist andev jõud.

Tüdrukud kirjutage ikka oma käega lillelisse kaustikusse saadud sõnumeid!

Poisid ärge kartke öelda, saata, silma vaadata ja mõelda!

Inimesed tehke naks-naks ja juba naksubki.

Kui sina kogud salaja mõnd mõtet või tunnet, mis mõni minu rida sinus tekitab, siis mina kogun sind!

Oled mul ainuke. Sest ma kogun sind!