kunst pole elu

Marsuuttaksod on toredad ja nunnud elukad. Aga. Ma võin taga sõita Viimsisse ja sõit on nauditav. Kuid Kuressaarest Tallinna temaga tulla, kui kõik kohad on inimestega pakitud ja ikkagi tuleb Lihulast peale poolhullunud tädike, kes "Peeeab Tallinna saaaama" ja hakkab nutma ja istub maha, siis on natuke raske olla. Ja teate, mis on lohakuse hind Tallinna ja Kuressaare vahel? 50 krooni, laupäeva hommikul suure bussi juht ütles. Nendele, kel polnud sooduspileti juurde kehtivat (üli)õpilaspiletit näidata.

Käisin Saaremaa miniteatrite festivalil. Minu kirjutatud, Toomase lavastatud, Marguse liikuma pandud, Kaarle pildiga, Ivari valgusega ja Madleeni, Pille, Ave, Marise Alari, Siimu, Jüri mängitud noorsoo temaatiline Sipsik sai natuke tunnustust ja samas natuke laitust ka. Aga tore oli. Tore on seiklused nädavahetusel, isegi siis kui on esmaspäeval raske naasta. Muidugi ma ei saa sinna midagi parata, et mu puusakondid on nii teravad. Et lebomatil lamades jääb ikka külg natuke kangeks. Aga noh ma polnud kunagi näinud ega tegelenud kooliteatriga, ainult kuulnud, mis asi ta võib olla. Nüüd nägin nagu järeleaitamistunnis oma silmaga ära. Muidugi nägin ka osad maailma kõige halvemad teatrietendused ära. Ses suhtes on hea.