kunst pole elu

Millal võib elada inimene nii, et otsuste tegemine on tähtis? Keegi ei hooli, mis tegelikult on. Vabandus, vabadus, ükskõiksus. Me elame selleks, et osata ära põhjendada, miks täna on parem kui eile. Elamine on otsuste tegemine ja ei saa jätta ennast lihtsalt olema. Väga vähe on hetki, kus meid juhib süda või mõte, tavaliselt jälgime üht segaselt langetatud kõikuvat otsust. Sellepärast ei toimu enam revolutsioone. Sellepärast inimesed ei ela enam muinasloolistes armulugudes. Sellepärast me oleme rumalad ja kõik ühesugused keskkonna poolt vormitud surnud viltused. Nõrgad otsused viivad maailma lõpuni puruks.

Ja otsus pole see ainult, et mis on elu või mis kell end hommikuse päikese kätte välja ajan. Otsus on ka see, et kas oskan näha ja hoolida mingitest teistest reeglitest. Õrna armastust on õhus vähe. Ma tahan rohkem ilusaid põhjendatud isikupäraseid rõõmustavaid otsuseid kõigi teiste inimeste ellu.

Elaks Tuglas praegu. Tema "Marginaalia" oleks lihtsalt üks ajaveeb. Elaks mina möödunud sajandi alguses, poleks ma mittekeegi. Viskaks kuskil peenra vahel sõnnikut.