kunst pole elu

"Tahe on see, kui teed ühe kätekõverduse rohkem kui enam ei suuda." On öelnud klassikud. Täna natuke harjutasin tahet. Hoidsin käsi enda ees. Tegelikult pole mul väga kõva tahe. Tahaks kõvemat. Tahaks kõva tahet, mis on mõistusega kooskõlas. Kord häirib inimest arutu tahe. Teinekord jälle liigne mõtlemine. Tahaks ju kõike endale palju. On jah nii, et inimese iseloomu on väga raske muuta. Aga tahet ja mõistust saab mõlemat endas avastada ja arendada. See on õnn. Veelkord klassikut:

"Tegelikult on elus ainult üks asi tähtis, üks ja ei miski muu! Ära mitte kunagi loovuta oma tahet, mitte kellelegi ega mitte millelegi! Kui oled seda teinud, on väga raske, meeletult raske seda tagasi saada! Ilma tahteta on inimene aga… eikeegi! Jäta see meelde!

Tead, on olemas kaks maailma. Üks väline, see, mis on meie ümber, ja teine, mis on meie sees. On vaja avastada, see teine maailm ja see maailm kuulub ainult sulle endale, siis ei saa keegi teine kamandama tulla. Siis saad teada, kui võimas tahe võib olla inimesel ja millist rõõmu võib tunda eneseületamisest."

Kes teab, kes on see klassik võib endale plussi panna. Mulle meeldisid tema kaks juttu, kui mingi aeg tagasi lugesin. Sellest maailmast ja omas piirides, aga täpselt nii peabki kirjutama ainult omas piirides, sest väljaspool seda on kõik pask. Vist.