kunst pole elu

Võtan aega. Et kuulata ära üks laul. Ja siis alustada nädalat. Ma ei tea kas see kuulamine midagi muudab või lükkab lihtsalt nädala algust edasi. Tihti on nii, et emotsionaalne puperdamine ei lase magada või ilusti päeva alustada. Neil hetkil täiega ihkaks tasakaalu. Mis hoiaks ja juhiks. Ja siis kui see tasakaal vist oleks, siis tunduks kõik igav ja suh-koht sama kogu aeg. Nii et alati on võimalus enda peale vihane olla. Ja samas võib alati olla ka rahul, sest põhjendusi leidub. Ja tegelikult viibib vist suurem osa inimesi seal kuskil vahepeal ja otsib iseennast.