kunst pole elu

Kuukaart saab otsa. Mailboksid saavad täis. Kingad kuluvad läbi. Inimsuhted muutuvad. Tihti on tegelikult võimalik tunnetada seda värki mis käib. Ja siis saan mina otsa. Ja polegi midagi. Algul on kõik ja lõpuks on kõik ja mis seal vahepeal on, see saab otsa. Jaaaaa reklaamitakse, et saad endale maili, mis ei saa kunagi täis, tee mis tahad. Nojah. Lihtsalt on ju kiiresti võimalik endaga tülli minna. Mulle ei piisa mailist, mis kunagi ei saa otsa. Mulle ei piisa mitte millestki.

Kuidas siis sellest üle olla? Ma ei tea. Ma ei tea kas piisab sellest et korrutad endale et ma tegelikult ei saa kunagi otsa, et küll teadvuse kõrgematel tasemetel juhtub kõike. Või piisab sellest, et oled maailma vastu hea ja nõuad vähe proovides anda palju. Või piisab sellest et tegeled isekalt tavaelust tähtsamate asjadega. Näiteks lood kunsti, mis tundub olevat petlikult jääv.

Võiks ju lüüa käega. Milleks siis. Milleks seda vaja. Milleks vaja otsadega mässata. Võiks ju võtta ainult algusi. Iga hommik kui ei viitsi tõusta võiks ju lüüa käega. Sest tegelikult ju vahet pole. Iga kord kui tunned et oled mingit moodi valesti käitunud või et tegelikult mõni asi siis maailmas peaks olema teisiti, võiks ju lüüa käega. Sest see saab otsa.

Vihale ajab see kõik. Ja jonnima. Ja punnima. Ja rinda punnitama. Ja haiget saama. See kõik ei loe. Kuni elan mina ma luban teile ei saa midagi otsa. Midagi suurt. Kuukaart saab ikka läbi ja kingad võivad olla ükskõik kui armsad. Paljud asjad vajavad tihti uuendamist või välja vahetamist.

Oleme otsast teadlikud ja proovime välja selgitada, mis värk käib.