kunst pole elu

Ei pidanud eilse kohta arvet. Mitu sõnumit ja mitu maili ja mitu kallistust ja mitu naera silmas sain. Palju. Minu jaoks küll palju. Ses suhtes oli üks tore päev. Ja viisin ema tehtud kirjut koera kooli ja see kõigile maitses. Ainult natuke õhtu lõpuks kui aafrika köögist hakkasin koju tulema ja koju jõudsin, siis oli kurb. Kurb selle üle, et oli tore päev, aga nüüd peab tavaellu naasma. Ja siis tuli mõtlemine ja magasin öösel vähe. Lihtsalt paar asja mõtlesin vist välja ja proovin neid nüüd täita. Praegu on kurk tatti täis ja natuke valus, laekun kooli veidi hiljem. Kuulan Viidingu Juhani luuletusi, mis sünnipäevaks sain.

Tegelikult. Päriselt. Ausalt. Tuleb vist sallida oma sünnipäeva. Ükskõik mis on ja võibki vast end igast teisest päevast ja mõttest välja lülitada. Kuigi see tuleb tagasi, aga kas ma siis ei tohi olla sünnipäevalaps. Võin küll. Hea et sünnipäev oli, veel parem, et läbi sai. Sest nüüd on vist osad asjad selgemad või oskan neid paremini verbaalselt mõelda.

Ja ka sünnipäeva jalka oli. Käisime snelli staadionil kolm kolme vastu madistamas. Meie võitsime kaks korda kümme viis.