kunst pole elu

Ja suunasime oma pilgud taevasse. Käisime eile neljakesi Tallinna Tähetornis natuke astronoomia maailmaga tutvumas. Nägime Jupiteri oma kaaslastega ja ka Saturni. Galilei tegeleski selle Jupiteri ja oma kaaslastega, aga Saturn oli teleskoobist vaadates nagu raamatupilt oma rõngaga. Võõrustaja rääkis meile toredaid jutte astronoomiast, tähtedest, üldse elust ja ega ei tea küll mis sellest kõigest kord saab. Aga ärme selle pärast nukrutse. See on vägev, et kui hakkad suure teleskoobiga tähti vaatama, et siis pannakse tööle üks masin, mis liigutab teleskoopi samamoodi nagu maa pöörleb, et väljarihitud taevaobjektid teleskoobist ära ei libiseks, et siis teleskoop nagu ise teeb ööpäevaga täis tiiru ära. Kui nüüd midagi oli arusaadavat. Aga ma arvan, et lähen sinna veel kord tagasi ka, et Kuud vaadata. Eile seda kahjuks ei saanud. Aga muidu see astronoomi amet on ränkraske töö ja tervise tapmine, külmeta külmas päris kõvasti. Aga natuke kurb on meel ka, sest nii oluline ja huvitav koht nagu Tähetorn on suht räämas ja mahajäetud olukorras, et inimeste üldise harituse ja hariduse tõstmiseks on siuke koht hädavajalik. Ja suure binokliga sai linna peale ka vaadatud, Juss otsis tubadest tegutsevaid inimesi.