kunst pole elu

Eile sain veidi lilli ja käteplaginat. Sipsik lõpetas. Tore oli. Andis rõõmu. Aga ikkagi need reede õhtud on sellised, et lõpuks tuleb veidi nukrus peale. Ja väsimus on nagunii. Aga ikkagi. Elul pole viga midagi, mõtteid on nii palju, et võib neist välja filtreerida head.

Miks ma armastan sõna jõudu ma ei oska põhjendada. Kõik on sõnadega piiratud. Ja kõike on võimalik sõnadega kirjeldada, ükskõik kui suured on tunded või läbielatud hirmud. Ja see nagu annab mingi eelise maailma ees. Just nagu kindluse, et ma võin teada kõike ning näha läbi õhu, inimeste ja seinte. Või olen ma liiga üleolev.