kunst pole elu

Katuseaknad. Pole vist koledat katuseakent olemas. Muidugi uutes majades on. Aga vanades või natuke vanemates, kus kuskilt ülevalt on võimalik kuhugi alla piiluda. Või kuskilt ülevalt silmata päikesekiiri. Naised armastavad katuseaknaid. Mehed armastavad naisi. Mehed armastavad katuseaknaid. Mina olen mees. Mina armastan katuseaknaid ka ilma naisteta. Järelikult ma ei armasta naisi.

Sest ma armastan tüdrukuid. Ja igas tüdrukus on naiselik pool olemas. Aga ma ei tea kas igas naises on plikatirtsu. Kindlasti on. Lihtsalt elu teeb vahel siukeseid asju, et tuleb olla ainult Naine, NAine, NAINE...

Ma armastan mehi ka. Aga ma ei tea mis mehed selle kohta ütlevad, et ma armastan katuseaknaid. Igas mehes pole peidus katuseaken. Kuid igas poisis ka ei ole. Mõni viskab neid veel kividega puruks. Seega igas poisis on peidus mees. Ja kahjuks ei saa poisid kunagi meesteks, nad võivad neid ainult mängida.

Ma arvan, et poisid ja tüdrukud vaatavad katuseaknaid. Ja vaatavad neist välja.