kunst pole elu

Naljakas. Mul läks jälle peale viite uni ära. Nüüd on juba peale kuute. Tean, et mõnevõrra pikk laupäev seisab ees, aga ma ei karda. Päevi kardavad need, kes öösiti ei oska hoolida. Mul on endiselt see loll komme, et õhtuti kui ei tule und ja hommikuti kui uni on läinud, et siis räägin inimestega. Päris paljudega ja päris palju juttu. Aga vist keegi ei saa seda juttu kunagi kätte.

Ma käisin eile balletil. Kristo ja Agoga. Esimesest reast vaatasin. Meil oli seal orkestris üks lemmik pasunapuhuja, kes küll kippus magama jääma ja ta ikka pidi kohe unustama ka oma prillid tagaruumi. Aga muidu päris tore kogemus, ballett on ikkagi teatri kõrval suurvorm. Palju inimesi, kallis lava ja asja juures on säilinud veel mingigi sära.

Ja siiski kõige kiuste on paar asja, mida kohe üldse ei salli. Üks neist on silmapõletik.