20050401
TÖÖINIMENE
Mia märkasin hommikust udu esimesena. Sest ma ärkasin esimesena. Ja olin tol hetkel õnneli, et ennetan elu. Nüüd juba ammu autod voorivad, elu juba käib ja omleti-poiss pliidil karjub ja hõikab "Tule tule kuuled tule ja võta mind ära!" Ma varsti lähen ja asetan vast ka kodujuustu taldrikule. Kõrvale joon teed. Lugesin ja kirjutasin hommikul teatriajalooks esseed Schilleri "Röövlitest":
Amalia on minu lemmik karakter selles tragöödias. Mulle meeldivad naised, kelle on sisu. Mulle sümpatiseerivad naised, kel on tugevust olla lõpuni sõltumatu pahadest meestest ja pahelisest elust ning kes pole muutliku meelega nagu tuul, mis nende ilusaid juukseid paitab. Amalia armastab Karli tütarlapseliku õhina ja samas ka naiseliku kainusega. Franz on Amalia kõrval ärpleja poisike, kes teab juba ette, et nagunii keegi teda ei kuula ja metsa tema ehitatud onni elama tulla ei taha. Õiged printsessid ei vaata pärleid ega edevat naeratust, vaid nad tunnevad ära inimestes selle hea, mis on kaduv ja väärtuslik.
Kõik elab selleks, et kurvalt surra. Ainult selleks on kõik meie huvid, kõik meie võidud, et pärast valuga kaotada.
Amalia on minu lemmik karakter selles tragöödias. Mulle meeldivad naised, kelle on sisu. Mulle sümpatiseerivad naised, kel on tugevust olla lõpuni sõltumatu pahadest meestest ja pahelisest elust ning kes pole muutliku meelega nagu tuul, mis nende ilusaid juukseid paitab. Amalia armastab Karli tütarlapseliku õhina ja samas ka naiseliku kainusega. Franz on Amalia kõrval ärpleja poisike, kes teab juba ette, et nagunii keegi teda ei kuula ja metsa tema ehitatud onni elama tulla ei taha. Õiged printsessid ei vaata pärleid ega edevat naeratust, vaid nad tunnevad ära inimestes selle hea, mis on kaduv ja väärtuslik.
Kõik elab selleks, et kurvalt surra. Ainult selleks on kõik meie huvid, kõik meie võidud, et pärast valuga kaotada.
Comments:
<< Home
Nüüd ongi nii, et läbi selle rohelise sudu, mis siin valitseb, on tekstidel ise ka mingi udu juures ja nad nagu kõhnaksid veidi rohkem ja mahlasemalt. Muide, minu suurim küsimus oli, et kuidas oleks Stansislavsky lavastanud "Röövleid"? Iga vaatuse vahel 2 tundi pausi, et ehitad uus lavakujundus? Müstilisi pilte lõi see Schiller ikke. Ma muiduski enam teapselt ei maeleta, aga miski siuke mulje jäi küll. Oh, ma lõoetan. (See viimane lause oligi pandud tahtlikult, et dekadentsi märk selle sõnumi lõppu oanna)
Kõhnaksid kõlab küll heaste, aga ma mõtlesin tegelikult lõhnaksid. Ja lõoetan=lõpetan ning oanna=panna)
ega Kostja loll polnud, ta oleks mitte teatrisse metsa ja lossi proovinud luua vaid ta oleks metsa ja lossi teatri proovinud luua, tal raha oli
ja hiljem hakati pidama igasuguseid suveetendusi, küll küünis, küll aidas, küll katlamajas
Postita kommentaar
ja hiljem hakati pidama igasuguseid suveetendusi, küll küünis, küll aidas, küll katlamajas
<< Home