kunst pole elu

Tegin vist täna palju, sain häid sõnu, tunnen end väärtuslikuna. Ei tea kui tähtis on see, mis värvi su auto on? Tundub suht mõttetu asi, mille üle arutleda või koguni muretseda, aga mul on tunne, et maailm teeb seda. Muretseb autode värvuse üle. Ma oma silmade värvuse üle ei muretse, sest olen nendega rahul. Ma veidi muretsen võib-olla naha värvuse üle, millel elu tõttu ei avaldu vist niipea võimalust pruunistuda. Ma pole üldse kindel, et ma kunagi punast või kollast või toredat rohelist autot tahan. Võib-olla ei taha ka. Ma pole värvides kindel, aga mulle meeldib kui neid on.