kunst pole elu

Ma tean, mis paljudel inimestel rõõmustab päeva. Sellepärast hakkavadki paljud lehti lappama tagant ette. Ma olen alati neisse suhtunud nii ja naa. Kunagi ma ostsin ja kogusin muidugi täiega neid Miki-Hiire koomikseid. Mulle meeldis Donald koos oma väikeste partidega, Miki oli minu arust siuke alati toimetulev pugejas.

Praegu loen ma vahel Erniet. Arnold on ikkagi üle prahi mees. Garfieldi lugudest ma nii aru ei saa nagu vist paljud. Akne on vahel tõesti nõme, aga vahel on nii nõme, et on isegi naljakas. Hagar on paksude heade inimeste prototüüp. Sellistes kriipsujuku lugudes ma eriti aru ei saa. Kunagi lõi laineid Pesakond.

Ma ise ei oska üldse midagi joonistada. Aga nagu te juba teate hakkan ma kunagi kunstnikuks. Ma teen sellise koomiksi, kus tegelastel pole vaja rääkida, nad väljendavad end liikumise ja tantsuga.