20050507

KATKISED

Lõigud veel kirjutamata näidendist.

Onu: Miks ei võiks me uuesti alustada igav on tahaks midagi.
Arä: Ka ma tahaks midagi.
Lil: Paneme asja käima ja istutame puud tagasi ja kaotame asfaldi.
Mui: Mina ei julge. Ma kardan.
Ule: Mina tahan olla keegi teine kui jutuline! Mina tahan olla keegi teine kui matuseline. Ma tahan olla.
Pee: Teeme loosungid, katame näod kinni ja ei löö enam kunagi kartma millegi ees.
Lil: Ma armastan teid, ma armastan teid läbi kogu oma valude!
Tin: Kõht on tühi.
Nav: Ja külm on ka.
Ule: Võtame kõik kasutusele. Kõik, mis me leiame. Need, kes on nutikad peavad ellu jääma.
Onu: Miks peab kuhugi minema? Kedagi kaitsma? Kuhu te jooksete? Milleks tormate tundmatusse? Kuhugi ei saa niisama minna kui just järgi ei tulda.
Ule: Ma pole seda kunagi päris nii välja öelnud, aga praegu olen emotsionaalselt üles köetud ja ma tahan seda kuulutada või kui mitte kuulutada, siis lihtsalt öelda sulle kõrva sisse. Ma ei taha elada nii, ma olen mees, kes pole mehelik ja ma teen ainult endale eluga haiget. Aga ma tahan, et sa teaksid, sest nüüd on piir ja valu saavutatud. Ma jumaldan sind. Ma olen hull ja lähen edasi hulluks.
Lil: Ma jälestan sind! Sa tapad mu ära, aga tapa siis juba relvaga. Ma ei ole sündinud rumaluste jaoks. Miks oled sa.
Ule: Aga olgu mida ma sõiman ja kuulutan. Sa oled ilus, kõige kenama kehaga olend, kes on jäänud. Sa oled hea, kõige parema iseloomuga naine, kellest võib unistada. Sinu sääred on kullast ja silmad on armastust täis. Ma tahan sinuga elada perekonnas, eraldume ja saame õnnelikuks. Eraldume, jookseme ära.
Lil: Sa oled hea. Sa oled väga hea. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et su hingus on katkine ja tühi.
Pee: Mis juttu räägib tüdruk?
Ule: Ma armastan sind.
Lil: See pole võimalik.
Ule: Ma armastan sind.
Lil: Mul on hea meel sind näha.
Ule: Miks sa ei saa aru, mis on elus kõige tähtsam. Pole vaja tunda ennast katki, mõtle selgeks ja elame.
Pee: Võta riidest lahti ja pane end valmis.
Ule: Ma armastan sind. Ma armastan sind.
Lil: Pai kuhu sa lähed?
Pee: Mul on tegemist, päevad on lühikesed, kodud on tühjad.
Lil: Kas see polegi meie kodu, mis sa siin praegu minuga tegid.
Pee: Ma teen mis ma tahan ja minu kodu on mu keha.
Tin: Ma tahan ka sinuga koos naerda.
Ule: Ma teen sulle ise pai. Minu pai on jõuga. Ma võin unustada kõik halva, mis on olnud, ma ei tee sellest numbrit, ma ei hakka seda meelde tuletama, see ei näri mind. Ma armastan sind. Ma ei tuleta meelde. Katsu mind. Katsu mind käega kui ma teen sulle pai.
Mui: Nõuame süüa inimestele. Nõuame kõike ühesugust. Nõuame hommikuid ja päikest. Paneme kõik kirja, siis on hea selle alusel.
Arä: Me peaksime laulma. Võiksime õppida laule ja hoida käest kinni. Plakatid ja lipud kas on juba valmis. Aeg läheb miks meie veel seisame.

*

Lil: Kõige imelikum on see, et nende inimeste suhtes, kes sind lihtsalt tarbivad oled sa täiesti kaitsetu. Pärast valu üritad neist üle olla ja päikest vaadata ja siis nad hakkavad jälle torkima. Ja kui sa neile üritad öelda „Palun ärge tarbige mind“, siis nad hakkavad sulle oma ideaalsust tõestama...ja mingi aja möödudes käituvad jälle nii nagu on neil loomuses. Nad võivad üritada valetada nii endale kui sulle, kuid mitte kunagi ei suuda nad teeselda ausust ja siirust. Ja nad vaidlevad vastu oma oleku ja korduvalt igavate sõnadega, et loomulikult on neis kõik olemas. Nad seisavad käed puusas ja oskavad kõik naljaks pöörata. Ja nad ongi päriselt olemas oma enda egoistlikke reeglite järgi. Ja salaja nad võtavad sinust eeskuju millised nad tahaksid ise olla. Muidugi ei suuda nad seda kunagi. Tarbimine on elustiil. Tarbimine on mõnus. Tohutult värdjas elu. Palun maailm ole nii hea ja hoia mind sellistest inimestest eemal. Ma ise ei oska enda eest hoolitseda.

Comments:
vaata, et see viimane lõik selle sündimata tüki südameks saaks... ja ma juba tulen vaatama!
 
Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?