kunst pole elu

Pärnus oli hommiku poole soe. Päike paistis ja ma polnud üldse mitte ainuke varbavaheplätudega inimene linna peal. Aga õhtu poole kiskus vihmaks ja rajuks ja kui Margus Pärnu jõudis, siis me ostsime talle diktofoni ja ronisime mingi torni otsa õlut jooma ja veekeskuses käisime nagu kohal, aga sisse ei läinud, sest ei viitsinud. Ja siis sõitsime bussiga tagasi.

Endla teater on tore ja tore on tõesti ta kohviku teise korruse terrass. Ooper Deemon on naljakas, aga samas kui nagu päris etendus on, siis võib ka veel lisaks päris vägev olla. Mulle ei meeldi, et vanad soomlased on meie suve linna kõige suuremad külalised. Üks mängis õhtuses puhvetis miniakordioni. Ta ei osanud mängida. Teised plaksutasid. Ja oi kuidas ma armusin ära. Ühe inimese hotellituppa. Hotelliseepi ei varastanud ära.

Hommikul on tore mere ääres jalutada. Ja korraga tundus mulle, et vaatan ja armastan tõesti päikest, aga kui ma päris šokolaadiks ei saa, siis ma ei sure ära.