kunst pole elu

Käisin hommikul kiire sutsu koolis rattaga, Tahtsin saad lavakoolist psühholoogiaõpikut, mida loomulikult hetkel saada polnud. Esmaspäevane baka eksam lõi eile pähe. Ma pole just eriti hea valikuvastuste mees. Täitsa hirm tuli nahka. Varem oleks pidanud õppima hakkama. Praegu nüüd siis vedelevad konspektid toapõrandal koos ühe natuke ajast ja arust inglise keelse õpikuga.

Ja siis ma sõitsin koju tagasi oma rattaga ja otsustasin, et sõidan natuke teist teed pidi kui muidu. Ja siis sealt ühe ja üheksa ja nelja trolliliide ristumise kohast kristiine poole oli ummik ja vilkuritega autod ja uudistavad inimesed. Umbes seal, kust saab Bikersite pubi ja Kultuuritehasesse vist. Lähemal vaatamisel oli näha põlenud mootorratast ja veel lähemal vaatamisel presentkatte alt kinnastatud inimkätt. Kui ma väike poiss olin, siis käisin TTÜ staadionil jalkatrennis ja kord oli seal lähedal üks auto õhku lennanud ja seal oli üks peata inimene. Jube. Isegi päris vastik. Ja kurb ka. Kahju ja tühi tunne on näha hukkunud inimest.

Ma sõidan oma jalgrattaga hästi ettevaatlikult ja proovin ette mõelda kust mismoodi võib kuskilt auto tulla. Sina ka eks.