kunst pole elu

Eile õhtu oli romantiline. Käisin luuleüritusel armastusest läbi aegade armastusest kirjutatud ridu kuulamas. Muidu oli päris tore ja ma olevat vähem nihelenud kui tavaliselt, aga aga see nn. foto performance või asi, mis seal lugejate taga jooksis oskas asja ära rikkuda. Hääle-, tegevuse-, foto- ja videokunsti ühildamine on suur kunst ja üldjuhul üks tapab teist.

Ma veidi olen täna hommikul päevitanud ja seljaharjutusi teinud. Päeva edenedes vast teen veidi veel igasuguseid asju. Ma ei teagi kumb on mulle sõbralikum sõna kas veidi või natsa.

Ja nii ajas hetkeks Andero Ermel ühe luuletuse viimased sõnad sassi ja pärast punastas. Tegelikult ta seda eid sinna vahele ei ütelnud, aga et asi oleks piltlikum, siis lisasin ta ise.