20050609

MAAL OLIN

Ma käisin just dušši all. Ja olen nördinud taaskord tehnika peale, printer on oma mõtetega jälle printeritemaal ära ja nii ma ei saagi kaasdramaturgide töid veel nautida. Aga ärge kartke homme võtan printeriga midagi ette või käin koolist läbi või loen arvutiekraanilt, mis ei ole tegelikult eriti öko.

Esmaspäeva hommikul ma ärkasin kell 5.00 ja käisin dušsi all. Jõin teed ja sõin präänikut, panin ema tehtud võileivad ja morsipudeli selajkotti, vanaemale veel Kroonika ja Bingo Loto pilet. Ratta selga ja Balta poole ajama. Kell 6.23 väljus rongi, isicu soodustus pluss rattapagasitasu kokku Valka 105 krooni. Mäletan et kaks vene keskealist meest olid ka ratastega, teine tuli Ülemistelt peale, käisid poisikeste kombel väikeses rongi vetsus suitsetamas. Selles sektsioonis, kus vagunite ukse avanevad, enam tänapäeval rongis suitsu teha ei tohi. Minu ratas oli ilusti seinapeal nagu ikka rongis on rattad seina peal esimese ja/või viimases vagunis. Alustasin Ormwelli 1984ga, Winston hakkas pikki ajusid saama ja selle naiseni (Julia vist) jõudsin alles tagasiteel, aga sinna veel jõuame. Rongis nösisin veel võileiba ja vaatasin aknast ilus ja roheline oled sa see maa.

Kell umbes 11.45 olin kohal (jah just on see vist üks kõige pikem ots, mis raudteel võimalik Eestis võtta), käisin Valga linnas poes. Ega ma midagi osta ei osanud, kaks piima, natuke mingit juustvorstsardelli, juustu, leiba, saia. Väntasin siis natuke väsitava seljakotiga need 11 kilomeetrit Valgast Võru poole Lüllemäe-Karula suunas Kaagjärve (kes pole kohanimede peale Ants, siis mitte segamini ajada tütarlaste poolest tuntud Kaagverega). Jõudsin maaile ja vanaema oli teinud hakkliha kastet. Angu ikka maatoidud rasvases võtmes. Aga see käib MAA juurde. Sõin kohe täis ja hakkasin tegutsema. Lõhkusin aiamaal jalus oleva kuhjapesa aluse ära, mis oli iseenesest kurb tegevus, hiigluse sära järjekordne kadumine, mis siis kui ta lapsepõlves oli, veel nii hästi hinnata ei osanud. See lõhkumine läks kergelt. Aga järgmine ei läinud. Naabri-Ülol on heina tegemisel tegelikult ka jalus see koppel, kus vanasti olid kuidas-juhtus haned, lambad, vasikad ja millalgi ma ehitasime sinna koplisse jalgapalliväljaku. Aga nüüd polnud seal enam mitu mitu aastat mingit elu ja kopli seina ka maha looka langenud. Ja tegelikult on siis see koppel ees ja nii ma otsustasingi selle kopli aediku lammutamisega algus teha. See oli kombinatsioon heina trimmeldamisest - kirve lõhkumisest - labidaga kaevamisest ning jõu, mõistusega kangutamisest. Ütleme otse välja, et ühe inimese jaoks on/oli see natuke ülejõu käib tegevus. Aga maal ikka on kalduvus teha ülejõu. Seda ma siis tegingi paar tundi. Ja siis tegin õhtupoole endale sauna. Lisaks muidugi kuulasin tuule kohinat ja nuusutasin sirelite õisi. Vast nüüd natuke aega on kopsu põhjas üks hea varu. Esmaspäeval olin ma väga väsinud ja pea ka veidi valutas (vist läätsedest, läätsed on saatanast ütlevad osad) ja nii ma läksingi umbes kell 9 õhtul magama. Võtsin kaks oma maanotsut enda kõrvale ja nad siis üldse jutustasid kuidas neil vahepeal läinud on.

Teisipäeval käisin esimese asjana autolavkas. See on see ratastel pood. Külamehed sinna jõudes võtavad müüjalt kõigepealt õlu näppu, siis arutavad maailma asjad selgeks ja lõpuks ostavad ka kõik vajaliku kokku. Ega naised maal poes käi, see ikka pläkutajate meeste lõbu. Nii siis ma ka seal pläkutasin ja eilsete uudiste mõjul arutasime kuidas see Kraft ikka saab üle miljoni krooni. Ostsin rõõskoort, pool leiba, mandariine kilo (vanaema ütles et nii häid mandariine pole see aasta veel olnud), keefiri, juubeli küpsetuspulbrit ja tagasiteel andis naabri Ahti mulle ka mootorsae. Hommikupoolikul tegelesin veel selle aiaga ja kolm tsementpostivahet saingi teivastest ja aiast vabastatud, aga siis siiski täheldasin, et see asi on mulle üksi teha ikkagi veidi tüütu. Tegelikult viisin hommikul vanaemale tuppa ka rabarei varsi ja lõunaks sõin juba mannaputru värske rabareikisselliga. Pärastlõunal trimmerdasin muru veidi maja, keldri ja saunaümbrusest. Pärast seda aiaga maadlemist tundus muru trimmerdamine üks äärmiselt meeldiv töö. Ega me teeme seda maal ikka täisvarustuses, sest seal on kohe seda muru ka nii et kohe on. Ilusti trimmeri traksid ümber keha, kaitsemask näo ees ja kõrvaklapid peas. Eile veel alustasin ka nende kuhjaaluste ja aiast järgi jäänud teivaste katki saagimisega. Aga eks nad natuke mädanud juba olid. Siis tegin veel endale sauna. Mõtlesin, et olen kaval, et viska saunaahju ühe taolise juurika, mida lihtsalt pole võimalik kirve katki lüüa (okstest ebapuulikult läbi kasvanud jändrikud), neid meil ikka puukuuri varjualla on kogunenud. Ja kui tule alla sain, siis pistsingi ta ahju, mõtlesin, et nüüd tuleb üks eriti soe ja hea saun. Sittagi. Põles ja susises seal mailmatuma aeg ja lõpuks sooja ka õigele ei andnud. Eile hakkasin maal ka vaatama seda kaheksa naise filmi, see tundus veidi igav ja magama ma läksingi.

Täna hommikul tegin ära kõigepealt kõik igapäevased siukesed asjad. Viisin solgiveed välja, tõin ahju- ja pliidipuid, tegin vanaemale agu. Siis lõikasin need teibad ja saibad lõpuni katki. Ja siis jalutasin metsa, et vaadata, mis olukord sela valitseb. Karjamaal said mu püksid kõrge rohu sees märjaks (öösel meil seal sadas ja ka päev oli piisavalt sombune). Metsas oli ühe koha peal ikkagi päris kohutav ja suursugune vaatepilt. Talvine torm oli nagu sihti maha murdnud järest umbes 50 täies elujõus puud. Ja nii et ikkagi mättad olid maapinnast paari meetri peale koos juurtega õhku üleval. Ronisin sinna murtud puude vahele, nagu kindlusesse oleks läinud. Igaltpoolt kaitstud ja pole nagu kuhugi ka põgeneda. Looduse jõud on ikka vist maeikujutaette kui suur. Eriti võikad olid selliste suurte kuuskede juured, kuuse juured ei lähe maa alla vaid igasse kanti maa peale laiali ja kui siis pooleteise meetrise tüveläbimõõduga puu kukub siis haarab ta oma juurtega kaasa korraliku ühe umbes tavalise garaazi suuruse maalahmaka. Igatahes kui koju tagasi jõudsin ja vanaemale jutustasin, siis meil oli kohe päris mure. Sest selle asjaga tuleb kiiremas korras midagi ette võtta. Omatarbeks on seal puid kolmekümensk aastaks maas, eks peab siis vaatama äkki saab sealt mõni metsakompanii ehitusmaterjaligi või midagi teha. Lihtsalt kurb on mõelda kui kaua need puud on seal kasvanud ja kui kaua läeb aega üldse et sinna kohta uus mets tekiks. Kurb. Väga kurb. Kell 17.45 väljus Valgast rong, ma jõudsin rattaga Valga peale viite juba. Kaasas jälle võileivad ja morsipudel. Ormwell lõbustas mind rongis nii 100 lehekülje ulatuses ja lisaks poliitilisele pahnale on 1984s ka päris siiraid seksi-iha-armastusekohti. Kuni Taruni lõbustas ka meie vagunit ükjs täiesti täis vana mees, kes võttsi aeg-ajalt portfellist lauaviina pudeli ja tema arust oli täiesti arusaamatu miks keegi temaga viina võtta ei taha. Ta haises ja tal oli halb harjumus olla nii pealetükkiv, et hakkas inimesi katsuma. Üks siuke turskem eesti poiss, kes Pukal maha läks lubas ta ka veel rongist välja visata. Aga sai see mees ikkagi Tartuni. Ja Tartust tuli peale üks ratastoolis mees, kelle ma Tallinnas maha aitasin. Ta rääkis mulle oma lugu, et parasjagu põgenes hooldekodust, et sinna ta enam tagasi ei lähe, et tema seda mõnitamist enam välja ei kannata. Et hooldekodud on hirmsad kohad. Ja ta tahtis veel täna saada Nõmmele, kust ta pärit on. Aga ei tea ma et vist mitte enam nii hilja õhtul (rong jõudis Tallinna 23.13) elektrirongi läinud. Kahju ja kurb oli tast. Tahtmata tekkis tunne, et kas seal Nõmmelgi teda keegi ees ootab. Ta ütles, et tal sõpru küll, vast need aitavad, aga ma ei tea...Ja ta ütles et kui rongi ei lähe, et soe küll, et saab ka selle öö välja veedetud. Praegugi veel mure, et ei tea kuidas ta siis sai või ei saanud.

Tundus, et praegu üks sääsk lendas mul toas. Sääski on mul maal palju. Sellepärast vanad inimesed käivadki ka suvi läbi õues pikkade riietega. Nemad juba ennast pureda ei lase.

Linn võta värske poiss vastu.

Comments:
aaaaaw, tahan kaaaa...
 
orwell orwell
 
Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?