kunst pole elu

Kõik algas kolmapäeva öösel vastu neljapäeva. Läksin tequilapartilt koju. Minu jaoks oli see tartu legendaarse limonaadi ja uue tulija hullu õuna õhtu. Aga nalja meil sai. Kui nüüd meenutada, siis täpselt ei mäletagi mille üle, aga igatahes me Janno, Kaarle ja Anuga kõkutasime. Neil läks pidu edasi, ma suundusin kodu poole. Ja siis oli kell umbes üks öösel. Ja kui ma olin juba auto parklasse ära pannud, siis Madleen helistas ja ütles, et nii nii äge lõpupeol siiski ei ole ja kuna ma tunnen hingesugulust nende inimeste vastu, kes ei oska võõras kohas magada ja osadel teistel põhjustel ka, et nii et sellest pikast lausest tuleb välja lõpuks see, et võtsin vastu otsuse talle järgi sõita. Hara ja Loksa vahel on üks suure uksega koht. Ma panin mööda Narva manteed lõikama. Aga seal on see aasta need suured teeremondid. Jõudis kätte selle öö kõige pimedam hetk ja nii ma siis vahetasin sõiduradu kollaste vilkuritega tähistatud juhiste järgi. Ja siis ma nägin põõsas esimest politseiautot, ta kõrval oli ka üks teine auto, ju nad ajasid mingit asja. Jõudsin Loksale, peatasin auto, pissisin laia joana legendaarse limonaadi ja hullu õuna välja. Leidsin värava üles, võtsin Madleeni peale ja hakkasime tagasi sõitma. Peale Loksat, kui mägi laskub vilkus sau. See politseinik oli naine ja ta oli julgestuspolitseist, tahtis mu lube näha ja andis toru ja lasi mul puhuda. Ma panin täiega. Ma olen väikesest peale kakaosid ja jäätisekokteile (neid saab harva) armastanud mullitada. Politsenaine hakkas naerma, ütles et aitab aitab, vaatas mõõdikut ja soovis head teed.

Kas olete näinud valges öös tumekollast kuud tõusmas madalalt metsakohale? Ma nii polnud näinud, äkki märkasime, see oli tohutute mõõtmetega. See oli üks hõõguv kera. Peatasin auto ja veidi vaatasime. Väsimusest rääkisime ainult lolli juttu. Seal Narva manteel polnud vahepeal remont edasi läinud ja see politseiauto oli ikka sama koha peal ja see teine auto oli ikka tema kõrval. Nähtavasti oli neil mingi suurem asi ajada. Keerasin vanale Narva manteele ja seal kuskil Maardu ja Viimsi vahel peatas mind politsei. Seekord oli tegu nooremapoolse mehega, panin toru suhu ja täiega tuld. Andis toru mälestuseks ja lähenesin Viimsile tagaküljelt. Enne sisenemist kurvi peal oli politseiauto, tegemist oli venelase ja keskimise eas politseinikuga. Küsis dokumente ja hakkas toru aparaadi külge seadma. Ma näitasin talle toru, mis eelmiselt politseinikult sain ja ütlesin, et ma just puhusin seal üleval pool kuskil. Ta soovis mulle head teed ja kolmas kord jäi mul sel ööl puhumata. Ma arvan, et nutikas kavalpea äkki nüüd mõtleb, et võib-olla peaks alati autos käigukangi juures olema üks toru, et saaks öelda, et juba...Kurb on see, et paar päeva hiljem maal kuulsin raadiost, et Jaaniööl saadi kätte 122! alkoholijoobes juhti. Rumalad inimesed. Madleen sai oma voodisse magama ja ka mina suht-koht rampväsinuna sain kella neljast voodisse.

Järgmisel hommikul, neljapäeval 23. juunil aastal 2005, oli äratus kell pool üheksa. Ema pidi mind siis äratama, kui ise ärkab, et me saaks alustada maale sõitu. Linnast ära, Jaani pidama...

Jätkub hiljem millalgi, sest praegu hakkan suunduma täditütre sünnipäevale.