20050616
MÕTETE NOSTALGIA
Ma eelmine suvi enda arust hakkasin ühte romaani kirjutama. Aga siis tuli tšill peale ja sinna ta jäi. Praegu on übertšill peal ja mu mõtlemine on liiga muutunud, et sellele 29le leheküljele, mis arvutis on midagi juurde lisada. Kuigi peaks. Aga kui ma übertšillist jagu saan, siis kardan, et kirjutaks midagi muud. Kolm viimast tolle kirjutise peatükki niisama.
SÕPRUS
Sõbrad on loodud selleks, et nende kulul nalja teha. Kui sõprus ja armastus oleksid ainult austus ja imetlus, siis see oleks kuiv nukker elu. Alati kui sul on võimalik kellelegi mõni sõbralik käkk keerata, siis tee seda. Sest käkitamine on hoolimine. Kuidas ma Villuga üldse sõbraks sain? Käis esimene kursus ja loeti mingit kliinilise psühholoogia loengut. See loengute seeria oli sellest, et kuidas natuke teistsuguse mõtlemise ja hulle inimesi ravida. On olemas üks raamat, kus on kõik haiguse ilusti kirjas, see ei ole mingi juturaamat, see on „Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon.“ Kui seda lehitseda, siis raudselt leiab igaüks endale midagi.
Ühes neist kliinilise psühholoogia loengutes räägiti lapsepõlvest ja kasvuraskustest. Villu puudus sellest loengust ja pärast küsis mult, et mis toimus. Ma rääkisin tõtt ja panin natuke juurde. Loeng oli hästi avatud ja igaüks kaardistas oma perekonda ja rääkis oma lapsepõlvest. See oli tõde, mis ma talle rääkisin. Aga mis juurde panin oli see, et need, kes puudusid, peavad kirjeldama oma kõige suuremat probleemi lapsepõlvest ja parem oleks kui nad teeksid seda täiesti ausalt, täpselt nii nagu asjad olid, kui nad olid väikesed. Ja siis ma ütlesin, et selle põhjaliku ja üksikasjaliku kirjelduse peavad puudujad saatma õppejõule elektronposti teel. Villu on vanem mees, aga mitte laisk, nii ta täitiski selle ülesande eeskujulikult. Ta õudsalt kardab, et mõni inimene saab temast valesti aru, kui ta midagi ütleb või et ta jätab endast paljudes situatsioonides rumala ja totaka mulje. Nii oli see olnud juba lapsepõlves, ta ei osanud liivakastis ja lasteaias teiste lastega suhelda. Villu kirjutas oma kirjelduses selle kõik südamelt ära ja õppejõud, kes töötab põhikohaga psühiaatriakliinikus, ei osanud sellest imelikust kirjast, mis sai ühelt tudengilt, midagi peale hakata. Aga heatahtlikud inimesed on alati abivalmis ja nii ta kirjutas Villule vastu, et tulge see tema juurde vastuvõtule, kui tahab oma murest pikemalt rääkida. Villu otsustaski minna ja mina tundsin end hästi, sest olin just alustanud temaga tugevat vastastikust sõprust. Olenemata sellest, et meie vanuse vahe on üle kümne aasta, mul tekkis kohe tunne, et sobime. Mõne inimesega tekib see tunne. Vastassoo puhul peab olema kogemusi ja oskust iseennast teiste vastas mõtlevana ära tunda. Tihti on inimestel nii, et nad ei oska vastassooga sõbrustada, sest millalgi läheb lähedane sõprus otseseks sebimiseks üle. Nii ei tohi elada. Ma saan aru, et me vaatame sama atraktiivsus tasemega inimesi, kui me ise oleme, aga ära oma naissoost sõpru intiimselt paita, kui sul pole teisi naisi, kellega sebida päriselt. Ma võin julgelt öelda, et Sõbranna mul on ja ta on kena, aga ma ei taha teda mitte kunagi sebida, sest mul läheks süda pahaks. Mul läheks süda pahaks ka, kui ma Villut sebiks. Sõprus on sootu, ajatu ja tingimusteta, aga teda saab siin maailmas vähe omada kui üldse, sest muidu ta ei ole päris.
PAULO COELHO
Tõnu Õnnepalu. Popkirjandus on see, mis pole pop, vaid arvatakse, et on kirjutatud meeste poolt, kes on targad ja oskavad kirjutada. Nii Eestis kui maailmas. Üks variant on see, et kirjutad nõiduslikest asjadest, armastusest ja oma tee leidmisest. Ma mäletan, et Metile väga meeldisid Paulo Coelho raamatud. Ma olen ka neid lugenud, sest kõik populaarsed raamatud tuleb läbi lugeda, siis saab teada kuidas inimesed mõtlevad. Aga mulle meeldib ka unistada ja laps olla, kuid ma ei pea õigeks, et alati loen ainult selliseid raamatuid. Ma ei usu müstikasse, see kuulus Sõrmuste Isand on muinasjutt, nagu ka Paulo Coelho, kuhu põgeneda ära ja tunda end väärtuslikuna, toredalt, metsikult. Aga mulle meeldib raamatud lugedes tunda end üksikuna ja natuke nukrameelsena. Sest aeg on selline. Ja mina ka. Ja mul peab olema raamatutes mõtteid, mida meelde jätta. See on nagu loengus käimine. Oma enda tee otsimine ja iseendaks saamine, puhastumine, olek kõigist hingeängidest vaba. Ma ei oska öelda, mis on selle elu eesmärk ja ainult see küll ei ole, et olla müstikas kinni. Mõnes mõttes on eesmärk kindlasti lihtsalt pai teha ja pai saada. Ja lapsi teha ja lapsi saada. Eestis on üks kuulus kirjanik, kes kirjutab kõik oma raamatud ühte moodi ja osad inimesed loevad neid. Tal on kolm pseudonüümi ja osad ei saa temast aru. Mina loen tema raamatuid sellepärast, et need on nii nagu asjad on ja ma saan tunda teda lugedes end veel hullumeelsemana, kui ma olen. Aga tema on ka palju välismaal elanud, täpsemalt Pariisis. Ma ei tea, kas ta on eesti mees. Võib tema ka lihtsalt olla Paulo Coelho. Mulle tegelikult ei meeldi raamatud, sest nad on seikluse aseaine, aga kui ma olen liiga tundlik ja arg, et ainult elada, siis ma ei saa sinna midagi parata kui vahest mõne raamatu läbi juhtun lugema. Ülikoolis loetakse ka raamatuid, et targemaks saad, aga need ei lähe arvesse. Mulle üldse ei meeldi inimestega rääkida raamatutest, mulle ei meeldi rääkida pseudost. Ja iga raamat jätab meie hinge midagi. Nagu ka iga tüdruk. Nagu ka iga kuradi elatud aasta. Kas mul peab olema hinge lõpmatult raisata? Ja ka Paulo Coelho ei oska mind selles suhtes aidata. Paljude arust oskab, aga minu arust ei oska. Ja see eesti mees ka ei oska. Ja Mari ka ei oska. Ja ülikool ka ei oska. Ja Meti ka vist ei osanud. Ja surm vist oskab üldse kõige vähem. Ja maailm mida sina üldse minust tahad? Kust ma võtan iseenda, mida raisata nii palju? Ja Eesti sind ma ei ole üldse kohustatud mainima, sest mina ei ole saanud valida, kus kohas ma sündinud olen. Paulo Coelho sina oled tänapäeva saatan.
MARI 2
„Tahad ma loen sulle mõne koha ette?“
„Reetmine. Lapsepõlvest peale on meile alati rääkinud nii isa kui ka kooliõpetaja, et see on kõige halvem, mida me üldse suudame ette kujutada. Aga mis siis on see reetmine? Reetmine tähendab korra hülgamist. Reetmine tähendab korra hülgamist ja minekut tundmatusse. Sabina ei tea mitte midagi kaunimat kui minekut tundmatusse.“ Ta lappas raamatut ja otsis minu ristikesega märgitud kohti. Kõike võib reeta, isegi reetmist. „Kuna ta tahtis kindel olla selles, et erootiline sõprus ei kasva iialgi üle agressiivsuseks armastuses, siis kohtus ta oma alatiste armukestega ainult väga pikkade vaheaegade järel. Ta pidas mainitud meetodit täiuslikuks ja propageeris seda ka sõprade hulgas: “On vaja kinni pidada number kolme reeglist. On võimalik kohtuda ühe naisega lühikese aja jooksul, ent sellisel juhul mitte kunagi rohkem kui kolm korda. Kuid on võimalik temaga suhelda pikkade aastate vältel, kuid ainult tingimusel, et üksikute kohtumiste vahe on vähemalt kolm nädalat.” Ma ei tea, miks ta neid kohti mulle ette luges. Aga ta tabas täppi. Ja kohe oli tal muidugi vaja naeratades küsida: „Mitu naist sul siis peale minu veel on?“ Kas hinges või füüsiliselt? Ma ei oska valetada, sellepärast ma kunagi ei räägi. Ma naeratan ja kallistan. Ma olen julmur. Lükkasin raamatu ta käest ära ja ise veel kiirelt mõtlesin, et rohkem ma tema juurde raamatuid kaasa ei vea, sest sellest tekib ainult ebameeldivusi. Kindlasti ma mõtlesin tol hetkel nagu tuhandeid kordi varem ja mõtlen ka tuhandeid kordi hiljem, et tahaks üksi siin maailmas elada. Teised inimesed põhjustavad ebameeldivusi vähemalt sama palju kui meeldivusi. Kahju, et on nii, et mida rohkem inimest näed, seda rohkem hakkab ta sulle närvidele käima. Või saab väga armsaks. Vist on see üks ja sama asi. Mulle meeldib inimestele rääkida oma enda mõtteid ja kuulata teisi, kui neil on midagi öelda. Kuid kahjuks on asjalikud need inimesed, kes ütlevad vähe. Armastus kahe inimese vahel on see, et kui ollakse vait, siis on kõik olemas ja ka vastupidi. Kui ainult on sõnad, siis see võib ka olla armastus. Õnneks me ei saa elus kõike, mida tahame, sest see oleks karm. Kui mul oleks valida, kas jätta kõik ja rännata maailm läbi või saada kõik, aga siinsamas, siis ma ei otsusta. Ma ei viska kulli ja kirja ka. Sest sent ei otsusta minu elu. Ma virelen ja otsin end üles kuskilt sealt vahepealt. Või vähemalt on mul plaan. Ma suudan inimestele rääkida seda, mida nad kuulda tahavad ja ma ei saa öelda, et ma sellepärast kaotaksin iseennast. Sellepärast ma vist üldse suhtlen ka naissooga, et saan olla üksi.
SÕPRUS
Sõbrad on loodud selleks, et nende kulul nalja teha. Kui sõprus ja armastus oleksid ainult austus ja imetlus, siis see oleks kuiv nukker elu. Alati kui sul on võimalik kellelegi mõni sõbralik käkk keerata, siis tee seda. Sest käkitamine on hoolimine. Kuidas ma Villuga üldse sõbraks sain? Käis esimene kursus ja loeti mingit kliinilise psühholoogia loengut. See loengute seeria oli sellest, et kuidas natuke teistsuguse mõtlemise ja hulle inimesi ravida. On olemas üks raamat, kus on kõik haiguse ilusti kirjas, see ei ole mingi juturaamat, see on „Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon.“ Kui seda lehitseda, siis raudselt leiab igaüks endale midagi.
Ühes neist kliinilise psühholoogia loengutes räägiti lapsepõlvest ja kasvuraskustest. Villu puudus sellest loengust ja pärast küsis mult, et mis toimus. Ma rääkisin tõtt ja panin natuke juurde. Loeng oli hästi avatud ja igaüks kaardistas oma perekonda ja rääkis oma lapsepõlvest. See oli tõde, mis ma talle rääkisin. Aga mis juurde panin oli see, et need, kes puudusid, peavad kirjeldama oma kõige suuremat probleemi lapsepõlvest ja parem oleks kui nad teeksid seda täiesti ausalt, täpselt nii nagu asjad olid, kui nad olid väikesed. Ja siis ma ütlesin, et selle põhjaliku ja üksikasjaliku kirjelduse peavad puudujad saatma õppejõule elektronposti teel. Villu on vanem mees, aga mitte laisk, nii ta täitiski selle ülesande eeskujulikult. Ta õudsalt kardab, et mõni inimene saab temast valesti aru, kui ta midagi ütleb või et ta jätab endast paljudes situatsioonides rumala ja totaka mulje. Nii oli see olnud juba lapsepõlves, ta ei osanud liivakastis ja lasteaias teiste lastega suhelda. Villu kirjutas oma kirjelduses selle kõik südamelt ära ja õppejõud, kes töötab põhikohaga psühiaatriakliinikus, ei osanud sellest imelikust kirjast, mis sai ühelt tudengilt, midagi peale hakata. Aga heatahtlikud inimesed on alati abivalmis ja nii ta kirjutas Villule vastu, et tulge see tema juurde vastuvõtule, kui tahab oma murest pikemalt rääkida. Villu otsustaski minna ja mina tundsin end hästi, sest olin just alustanud temaga tugevat vastastikust sõprust. Olenemata sellest, et meie vanuse vahe on üle kümne aasta, mul tekkis kohe tunne, et sobime. Mõne inimesega tekib see tunne. Vastassoo puhul peab olema kogemusi ja oskust iseennast teiste vastas mõtlevana ära tunda. Tihti on inimestel nii, et nad ei oska vastassooga sõbrustada, sest millalgi läheb lähedane sõprus otseseks sebimiseks üle. Nii ei tohi elada. Ma saan aru, et me vaatame sama atraktiivsus tasemega inimesi, kui me ise oleme, aga ära oma naissoost sõpru intiimselt paita, kui sul pole teisi naisi, kellega sebida päriselt. Ma võin julgelt öelda, et Sõbranna mul on ja ta on kena, aga ma ei taha teda mitte kunagi sebida, sest mul läheks süda pahaks. Mul läheks süda pahaks ka, kui ma Villut sebiks. Sõprus on sootu, ajatu ja tingimusteta, aga teda saab siin maailmas vähe omada kui üldse, sest muidu ta ei ole päris.
PAULO COELHO
Tõnu Õnnepalu. Popkirjandus on see, mis pole pop, vaid arvatakse, et on kirjutatud meeste poolt, kes on targad ja oskavad kirjutada. Nii Eestis kui maailmas. Üks variant on see, et kirjutad nõiduslikest asjadest, armastusest ja oma tee leidmisest. Ma mäletan, et Metile väga meeldisid Paulo Coelho raamatud. Ma olen ka neid lugenud, sest kõik populaarsed raamatud tuleb läbi lugeda, siis saab teada kuidas inimesed mõtlevad. Aga mulle meeldib ka unistada ja laps olla, kuid ma ei pea õigeks, et alati loen ainult selliseid raamatuid. Ma ei usu müstikasse, see kuulus Sõrmuste Isand on muinasjutt, nagu ka Paulo Coelho, kuhu põgeneda ära ja tunda end väärtuslikuna, toredalt, metsikult. Aga mulle meeldib raamatud lugedes tunda end üksikuna ja natuke nukrameelsena. Sest aeg on selline. Ja mina ka. Ja mul peab olema raamatutes mõtteid, mida meelde jätta. See on nagu loengus käimine. Oma enda tee otsimine ja iseendaks saamine, puhastumine, olek kõigist hingeängidest vaba. Ma ei oska öelda, mis on selle elu eesmärk ja ainult see küll ei ole, et olla müstikas kinni. Mõnes mõttes on eesmärk kindlasti lihtsalt pai teha ja pai saada. Ja lapsi teha ja lapsi saada. Eestis on üks kuulus kirjanik, kes kirjutab kõik oma raamatud ühte moodi ja osad inimesed loevad neid. Tal on kolm pseudonüümi ja osad ei saa temast aru. Mina loen tema raamatuid sellepärast, et need on nii nagu asjad on ja ma saan tunda teda lugedes end veel hullumeelsemana, kui ma olen. Aga tema on ka palju välismaal elanud, täpsemalt Pariisis. Ma ei tea, kas ta on eesti mees. Võib tema ka lihtsalt olla Paulo Coelho. Mulle tegelikult ei meeldi raamatud, sest nad on seikluse aseaine, aga kui ma olen liiga tundlik ja arg, et ainult elada, siis ma ei saa sinna midagi parata kui vahest mõne raamatu läbi juhtun lugema. Ülikoolis loetakse ka raamatuid, et targemaks saad, aga need ei lähe arvesse. Mulle üldse ei meeldi inimestega rääkida raamatutest, mulle ei meeldi rääkida pseudost. Ja iga raamat jätab meie hinge midagi. Nagu ka iga tüdruk. Nagu ka iga kuradi elatud aasta. Kas mul peab olema hinge lõpmatult raisata? Ja ka Paulo Coelho ei oska mind selles suhtes aidata. Paljude arust oskab, aga minu arust ei oska. Ja see eesti mees ka ei oska. Ja Mari ka ei oska. Ja ülikool ka ei oska. Ja Meti ka vist ei osanud. Ja surm vist oskab üldse kõige vähem. Ja maailm mida sina üldse minust tahad? Kust ma võtan iseenda, mida raisata nii palju? Ja Eesti sind ma ei ole üldse kohustatud mainima, sest mina ei ole saanud valida, kus kohas ma sündinud olen. Paulo Coelho sina oled tänapäeva saatan.
MARI 2
„Tahad ma loen sulle mõne koha ette?“
„Reetmine. Lapsepõlvest peale on meile alati rääkinud nii isa kui ka kooliõpetaja, et see on kõige halvem, mida me üldse suudame ette kujutada. Aga mis siis on see reetmine? Reetmine tähendab korra hülgamist. Reetmine tähendab korra hülgamist ja minekut tundmatusse. Sabina ei tea mitte midagi kaunimat kui minekut tundmatusse.“ Ta lappas raamatut ja otsis minu ristikesega märgitud kohti. Kõike võib reeta, isegi reetmist. „Kuna ta tahtis kindel olla selles, et erootiline sõprus ei kasva iialgi üle agressiivsuseks armastuses, siis kohtus ta oma alatiste armukestega ainult väga pikkade vaheaegade järel. Ta pidas mainitud meetodit täiuslikuks ja propageeris seda ka sõprade hulgas: “On vaja kinni pidada number kolme reeglist. On võimalik kohtuda ühe naisega lühikese aja jooksul, ent sellisel juhul mitte kunagi rohkem kui kolm korda. Kuid on võimalik temaga suhelda pikkade aastate vältel, kuid ainult tingimusel, et üksikute kohtumiste vahe on vähemalt kolm nädalat.” Ma ei tea, miks ta neid kohti mulle ette luges. Aga ta tabas täppi. Ja kohe oli tal muidugi vaja naeratades küsida: „Mitu naist sul siis peale minu veel on?“ Kas hinges või füüsiliselt? Ma ei oska valetada, sellepärast ma kunagi ei räägi. Ma naeratan ja kallistan. Ma olen julmur. Lükkasin raamatu ta käest ära ja ise veel kiirelt mõtlesin, et rohkem ma tema juurde raamatuid kaasa ei vea, sest sellest tekib ainult ebameeldivusi. Kindlasti ma mõtlesin tol hetkel nagu tuhandeid kordi varem ja mõtlen ka tuhandeid kordi hiljem, et tahaks üksi siin maailmas elada. Teised inimesed põhjustavad ebameeldivusi vähemalt sama palju kui meeldivusi. Kahju, et on nii, et mida rohkem inimest näed, seda rohkem hakkab ta sulle närvidele käima. Või saab väga armsaks. Vist on see üks ja sama asi. Mulle meeldib inimestele rääkida oma enda mõtteid ja kuulata teisi, kui neil on midagi öelda. Kuid kahjuks on asjalikud need inimesed, kes ütlevad vähe. Armastus kahe inimese vahel on see, et kui ollakse vait, siis on kõik olemas ja ka vastupidi. Kui ainult on sõnad, siis see võib ka olla armastus. Õnneks me ei saa elus kõike, mida tahame, sest see oleks karm. Kui mul oleks valida, kas jätta kõik ja rännata maailm läbi või saada kõik, aga siinsamas, siis ma ei otsusta. Ma ei viska kulli ja kirja ka. Sest sent ei otsusta minu elu. Ma virelen ja otsin end üles kuskilt sealt vahepealt. Või vähemalt on mul plaan. Ma suudan inimestele rääkida seda, mida nad kuulda tahavad ja ma ei saa öelda, et ma sellepärast kaotaksin iseennast. Sellepärast ma vist üldse suhtlen ka naissooga, et saan olla üksi.
# posted by Mart : 19:19
Comments:
<< Home
"übertšill"? :D mart on trendikas ja noortepärane. varsti kirjutab ka nii, et y,z,c,x tähti lendab vasakule ja paremale ;)
Postita kommentaar
# posted by 
: 2:51 PM
: 2:51 PM
<< Home
