20050621
ÄRAKÄIGUD
Käisin eile Linnateatris "Meeletu" etendusel.
Selle looga on mul veidi isiklik suhe, mida tasuks selgitada. Aastal 2001 tegi Eesti Filmi Sihtasutus täispikkade filmistsenaariumite konkurssi. Nagu heaks tavaks Eestis, et kui päris seda võistlusele ei tulnud, mis oleks esikohta väärinud, siis jäidki peaauhinnad välja andmata. Aga anti kolm kergutuspreemiad, millest ühe sain mina koos tol ajal filmi tudeerinud keskkooli aegse klassivenna Märten Vaheriga kahasse kirjutatud stsenaariumi "Ingellik elu" eest. Toon siinkohal ära tolle stsenaariumi sünopsise:
Leo on noor mees, tal on peaaegu kõik olemas: hea töö pangas, kena naine ja kihvtid sõbrad. Kuid igapäevases rutiinis hakkab ta kohtama üht imelikku tüdrukut, justkui Inglit. Tänu Inglile meenuvad Leole paar tähtsat sündmust varasemast elust. Leol hakkab kõik allamäge minema, sõbrad ei tundu enam vajalikud ja naine pole armas. Kui ka töö juures tekivad ebameeldivused, otsustab Leo ära minna, lihtsalt kuhugi, lihtsalt selleks, et taas end hästi tunda.
Too stsenaariumivõistluse honorar on ainuke kord siiani mu elus, kus kirjutamise eest olen raha saanud. Ega ta suurem asi stsenaarium ei olnud, aga vast tasuks märkimist see, et tol võistlusel osalesid ka "Sigade revolutsiooni" (nimel all "Iseseisvad") ja "Stiilipeo" esialgsed stsenaariumid, mis äramärkimist ei leidnud. Tolle võistlusel žüriisse kuulus ka Jaan Tätte. Jaan kirjutab "Meeletu" kohta:
"Mingisse ikka jõudes võib juhtuda, et küsime eneselt, kas see elu, millist me elame, on just see, millest me lapsepõlves unistasime. Kui me oleme selle küsimuse küsinud, peame sellele ka ausalt vastama. “Meeletu” peategelane küsis selle küsimuse ja näitemäng näitabki, mis peale seda juhtuma hakkas. See on muinasjutt."
Loo mõte on "Ingellikul elul" ja "Meeletul" enam-vähem umbes täpselt sama, ka see on sarnane, et Leo nägi Inglit ja Rain Simmul Sirlit (vabandust, mulle ei tule peategelase nimi meelde). Aga põhiline ja oluline erinevus kahe loo vahel on see, et kui "Ingellik elu" näitas seda, et mis juhtub peategelasega enne seda, kui ta ära läheb, siis "Meeletus" räägib mees sellest, et kuidas kõik on peale seda, kui ta on juba oma elust jalga lasknud. Tättet loo varastamises ei süüdista, vaid vastupidi tunnen end meelitatuna, et olen võib-olla kedagi suutnud veidi mõjutada.
"Meeletu" on hea tekst ja hea lavastus. Minule meeldib see Tätte tekstidest enim. Lugu on liigutav ja Rain Simmul esitab osatäitmisega tugeva väljakutse Tambet "Padjamehe peategelane" Tuiskile järgmisele parima meespeaosa teatriauhinnale. Simmul paneb vabalt, ta oskas õigesti balansseerida kahe olulise asja vahel:
1) Tegelane, näitleja, inimene peab laval omama hoiakut, et tal on ükskõik, et kui ta tõesti nii mõtleb, et siis ta võib ka publiku persse saata, tal on publikust ükskõik
2) Tegelane, näitleja, inimene peab laval omama publikuga kontakti. Ta peab tunnetama publikut, oskama nendega suhelda, oskama end nendele avada.
Simmul pani mõlemas dimensioonis hästi. Nuriseda võib vast selle üle, et kas kõrvaltegelasi oli vaja näidata ja kas seda oleks pidanud teatud kohtades tegema nii nagu lavastuses välja kukkus. Ja võib-olla ka selle üle võib nuriseda, et kui olla halvas tujus, et siis võib lugu tunduda coelho ja liiga primitiivne, veidi jabur, mõttetu.
Aga jälle vastupidi. Me kõik tahame kuhugi ära ja laval peabki nägema õiget eeskuju. Ja teatud nüansid olid ikkagi dramaturgiliselt päris kenasti lahendatud. Võib-olla veidi pikk suvel vaatamiseks, aga sooja tunde sai. Ma arvan, et see on lavastus, tekst, mis kriitikutele ei sümpatiseeri, küll aga tavalisele teatripublikule. Ma ei tea kas see on hea või halb. Loo liigutavam koht oli see, kui ta kirjutas alla lahutuspaberitele. See mõte, et abielusid peaks sõlmima vastastikul kokkuleppel kümneks aastaks ja siis kümne aasta pärast sõbralikult olukorra üle vaatama, et see mõte on mingis raamatus või asjas juba nagu olnud, aga ikkagi tundus see eile üks väga õige mõte.
Selle looga on mul veidi isiklik suhe, mida tasuks selgitada. Aastal 2001 tegi Eesti Filmi Sihtasutus täispikkade filmistsenaariumite konkurssi. Nagu heaks tavaks Eestis, et kui päris seda võistlusele ei tulnud, mis oleks esikohta väärinud, siis jäidki peaauhinnad välja andmata. Aga anti kolm kergutuspreemiad, millest ühe sain mina koos tol ajal filmi tudeerinud keskkooli aegse klassivenna Märten Vaheriga kahasse kirjutatud stsenaariumi "Ingellik elu" eest. Toon siinkohal ära tolle stsenaariumi sünopsise:
Leo on noor mees, tal on peaaegu kõik olemas: hea töö pangas, kena naine ja kihvtid sõbrad. Kuid igapäevases rutiinis hakkab ta kohtama üht imelikku tüdrukut, justkui Inglit. Tänu Inglile meenuvad Leole paar tähtsat sündmust varasemast elust. Leol hakkab kõik allamäge minema, sõbrad ei tundu enam vajalikud ja naine pole armas. Kui ka töö juures tekivad ebameeldivused, otsustab Leo ära minna, lihtsalt kuhugi, lihtsalt selleks, et taas end hästi tunda.
Too stsenaariumivõistluse honorar on ainuke kord siiani mu elus, kus kirjutamise eest olen raha saanud. Ega ta suurem asi stsenaarium ei olnud, aga vast tasuks märkimist see, et tol võistlusel osalesid ka "Sigade revolutsiooni" (nimel all "Iseseisvad") ja "Stiilipeo" esialgsed stsenaariumid, mis äramärkimist ei leidnud. Tolle võistlusel žüriisse kuulus ka Jaan Tätte. Jaan kirjutab "Meeletu" kohta:
"Mingisse ikka jõudes võib juhtuda, et küsime eneselt, kas see elu, millist me elame, on just see, millest me lapsepõlves unistasime. Kui me oleme selle küsimuse küsinud, peame sellele ka ausalt vastama. “Meeletu” peategelane küsis selle küsimuse ja näitemäng näitabki, mis peale seda juhtuma hakkas. See on muinasjutt."
Loo mõte on "Ingellikul elul" ja "Meeletul" enam-vähem umbes täpselt sama, ka see on sarnane, et Leo nägi Inglit ja Rain Simmul Sirlit (vabandust, mulle ei tule peategelase nimi meelde). Aga põhiline ja oluline erinevus kahe loo vahel on see, et kui "Ingellik elu" näitas seda, et mis juhtub peategelasega enne seda, kui ta ära läheb, siis "Meeletus" räägib mees sellest, et kuidas kõik on peale seda, kui ta on juba oma elust jalga lasknud. Tättet loo varastamises ei süüdista, vaid vastupidi tunnen end meelitatuna, et olen võib-olla kedagi suutnud veidi mõjutada.
"Meeletu" on hea tekst ja hea lavastus. Minule meeldib see Tätte tekstidest enim. Lugu on liigutav ja Rain Simmul esitab osatäitmisega tugeva väljakutse Tambet "Padjamehe peategelane" Tuiskile järgmisele parima meespeaosa teatriauhinnale. Simmul paneb vabalt, ta oskas õigesti balansseerida kahe olulise asja vahel:
1) Tegelane, näitleja, inimene peab laval omama hoiakut, et tal on ükskõik, et kui ta tõesti nii mõtleb, et siis ta võib ka publiku persse saata, tal on publikust ükskõik
2) Tegelane, näitleja, inimene peab laval omama publikuga kontakti. Ta peab tunnetama publikut, oskama nendega suhelda, oskama end nendele avada.
Simmul pani mõlemas dimensioonis hästi. Nuriseda võib vast selle üle, et kas kõrvaltegelasi oli vaja näidata ja kas seda oleks pidanud teatud kohtades tegema nii nagu lavastuses välja kukkus. Ja võib-olla ka selle üle võib nuriseda, et kui olla halvas tujus, et siis võib lugu tunduda coelho ja liiga primitiivne, veidi jabur, mõttetu.
Aga jälle vastupidi. Me kõik tahame kuhugi ära ja laval peabki nägema õiget eeskuju. Ja teatud nüansid olid ikkagi dramaturgiliselt päris kenasti lahendatud. Võib-olla veidi pikk suvel vaatamiseks, aga sooja tunde sai. Ma arvan, et see on lavastus, tekst, mis kriitikutele ei sümpatiseeri, küll aga tavalisele teatripublikule. Ma ei tea kas see on hea või halb. Loo liigutavam koht oli see, kui ta kirjutas alla lahutuspaberitele. See mõte, et abielusid peaks sõlmima vastastikul kokkuleppel kümneks aastaks ja siis kümne aasta pärast sõbralikult olukorra üle vaatama, et see mõte on mingis raamatus või asjas juba nagu olnud, aga ikkagi tundus see eile üks väga õige mõte.
# posted by Mart : 14:04
