kunst pole elu

Üleilsel hilusõhtusel loomaaia ekskursioonil oli grupijuhiks üks mees, kes lasi narkokotikestes ringi käima kameeli pehmet karva ja traadi moodi elevandi sabakarva. Muidu rääkis kuidas loomadega ja loomaaiaga lood on, aga siis ahvi puuri juures läks keel veidi sõlme.

"Imetajad nagu teada on need loomad, kes toidavad oma poegi imega..."

Käisin eile teistkorda korda Loomadefarmi vaatamas. Tore on vaadata ja tore on see, et tegijatel on ka on tore teha. Eile muidugi varastas Lagle show ära, kõigepealt sellega, et poistebändi kohas hakkas naerma kui pidi karm mees olema ja siis hiljem kui bänd mängis ja ta laulis ja mikrofon käest lavalt maha kukkus ja üks hea inimene publikust talle selle tagasi ulatas, et siis selle asemel, et edasi laulda hakkas ta seda inimest tänama. Aga muidu olen siiski arvamusel, et kui kärpida alguse joodik, lõpu vanamutid, vahepealne tants, lühendada veidi Ulgumerd (see on see kui Markus, Risto, Sergo kolmekesi valivad keda ära süüa), paar laulu ära jätta, siis muutuks asi kompaksemaks ja ei kaotaks midagi. Vast vastupidi. Ja Tõnn on minu lemmik selles lavastuses. Augustis vaatan veel ja ütlen veel midagi.

Seal kus saavad kokku teater, kirjutamine ja Maria.

Mulle ei meeldi eestlaste seltskonnad, kes midagi organiseerida, planeerida ei oska ja ise sellest aru ei saa. Sõin eile Kompressoris pannkooki ja siis kõrvallauas ühed planeerisid mingit väljamaalaste vastuvõtmist vist või midagi. Nad olid mehed. Aga see ei vabanda, et toitlustamist võib võtta ainult naljaga. Mõni jälle on jõle hea orgunnja ja vajadusel oskab seda oma oskust rakendada. Selles isiksuseomaduses pole midagi halba, kui seda on parajal määral.

Ma magasin täna umbes üheksa tundi. Minu kohta päris palju.