kunst pole elu

Eile ma juhtisin autot umbes 300 kilomeetrit. Pärnumaale, siis seal veidi ringi ja siis Tallinna tagasi. Ma pole igapäevane autojuht, nii võib rooli keeramine kohati tunduda nii huvitav kui väsitav.

Ja kui autoga sõitma hakkasin, siis Nõmmelt läbi sõties nägin poe juures seda sama ratastoolis meest, keda oli paar päeva varem rongis kohanud. Ju ta siiski jõudis kuidagi Nõmmele.

Täna on raamatulugemise päev. Selliste vihmaste suvealgustega võib veel endas mingit tarkust tõsta. Aga Pärnus naised keelduvad uskumast, et pole ilus ja et nemad pole ilusad. Olenemata ilmast käivad miniseelikute ja plätudega. Ja tõesti paljude nende jalad on juba pruunid.