kunst pole elu

Ma olen väsinud. Mulle meeldib see tunne, et kui mida räägid, siis endal on ka tunne, et see lause on tõesti minu mõte ja kõlab ka nii, et teised aru saavad tast ja hoolivad. Ja siis järgmist lauset enam ei taha öelda, ei taha midagi ära rikkuda. Teatriajaloo eksamil veidi oli see tunne, kui teoste üle käis arutelu. Ka paar korda oli see tunne, et suudan ikka uskumatult lolli juttu kuskilt välja ajada, nii et ise mitte ei usu tast.

Maikellukeste hooaaeg on pühandatud tüdrukutele ja sellele Otsa kooli ees olevale lilletädile, kes ütles mulle täna Hea Laps.

Ja mõnikord on tunne väärt rohkem kui kõik see mis on. Ja veel ei kasuta ma selles lauses sõna alati. Ei julge ja ei usu. Kuid juba arvan.

Oma une pühendan armsusele. Otsi seda. Ma mõtlen, iseendast. Pole see plakatlik. Hoopis raske on.