kunst pole elu

Rebasepoja nimi oli Niks. Ta pidi kuhugi sisse astuma. Ta vanemad tahtsid, et ta astuks. Ta ise tahtis, et ta astuks. Ta polnud enam ammu mänginud, sest ta mõtted olid realistlike ja tähtsate asjade juures ära. Ta veel ei teadnud mis saab. Ta natuke tundis kõhedust. See ei olnud ainult see hea kõhedust. See oli teadmatus. Isegi hirm.

Iga suvi olid suured sisseastumised. See oli väga tähtsaks saanud. Põhimõtteliselt oli see noorele realistliku maailma kõige olulisem osa.

Niks läks ja ta ei teadnud, mis saab. Läks ja astus. Ta astus mööda. Ta ei saanud sisse. Ta jalg puudutas vastupidiselt lootustele täiesti tavalist maapinda. Ta ei julgenud selja taha vaadata, et mis see nüüd oli. Et millel tema nüüd pihta ei saanud. Tal purskusid pisarad silmist ja ta keeras ümber.

Seal oli suur põdrakaka.

Algul Niks ehmatas. Et issand, et ta astus nii suurest ja tähtsast asjast mööda. Kuidas ta julgeb nüüd oma vanematele ja sõpradele silma vaadata. Aga siis ta hakkas vaikselt nuusutama. Põdrakaka haises tõesti hirmsasti. Polnud see suurem asi kaka ka, pooleldi seeditamata, nähtavasti kellegi poolt kiiruga tee keskele ette pandud.

Niks taipas korraga. Polnud mitte mingit tähendust, kas tema või keegi teine astub põdrakakasse.

Head vanemad rebased on alati need nagu nad on. Ja sõpradega ei muutu kunagi midagi. Põdrakaka on palju väiksem asi, kui see soojus, mis salaja metsas ringi hiilis.

Niks jooksis metsas ringi. Ta oli ilus ja õnnelik noor rebane aasal. Niks soovis, et temasuguseid loomi oleks metsas palju. Aga ta sai aru ka, et mets on paisunud suureks. Ta jooksis ja ei viitsinud enam mõelda.