kunst pole elu

Laupäevahommikune rong. Tartusse sõitvad sõjaveteranid, kellest üks jooksis vagunist vagunisse nagu väike poiss. Tsirguliina raudteejaama peldik, mis oli tõesti peldik. Kruusateel kaks jalgratast. Väikese emajõe parmuline kallas, kätepesu ja läätse panek. Tõeline vaese küla pood. Järv. Maa. Pärna oksad. Pärnaõied korvis. Saun, paar korda järve. Pühapäeval saagimine, tükeldamine. Saun. Järv. Leil. Morss. Esmaspäeval palju parme nagu varemgi. Oksad. Järv. Asfaltteel kaks jalgratast. Mõned surnud loomad teel. Jäätis. Surnuaed. Järv. Saun. Ühe peenra juurde tekitamine. Laudade saagimine. Järv. Saun. Teisipäeval koristasime liivahunnikud hoovi keskelt ära. Siis oli väga lämbe olla ja midagi ei suutnud teha ja varsti hakkaski sadama. Ema tuli maale ja viis mu koos rattaga Valka rongi peale. Õhtuses Tallinnas kui mööda Järveotsa teed kodupoole sõitsin, siis rongirööpas panin rattaga käna. Jäin ellu. Proovin aega ümber linnaks lülitada.

Ei viitsi korralikult kirjutada. Öösel nägin unes, et jõin kogemata kuskil Tallinna baaris napsu, mis maksis 175 eeku ja olin siis baaritupsu peale vihane, et ta ei öelnud, et see nii kallis on, siis varastasin pooliku kana ära kuskilt taldrikult tänava pealt ja läksin seda Tristani välitoolidele sööma ja siis need ettekandjad ütlesid, et see pole üldse nende kana ja siis tuli üks ettekandjatupsu ja ütles, et ma võtsin kohviku "Kelder" kana ära ja ma pabistasin, et nüüd pean jälle kõvasti maksma. Aga Juno ütles, et sügisel on kanad nii odavad, et ei maksa peaaegu mitte midagi, mingi üks kilo maksab üks kroon.