kunst pole elu

Ma tahaksin kirjutada veidi terrorismist. Suur ja hoomamatu päevakajaline teema. Täna oli mu vend sunnitud Londonis olema hotellis kinni. Ma ei oska midagi öelda. Ma ei oska midagi kommenteerida. Aga fakt on see, et terroristid teevad oma tööd professionaalsemalt kui nende vastu võitlejad või on nad lihtsalt niivõrd palju kõrgemal tasandil, et nende oskused polegi vastandlikult võrreldavalt. Ma arvan, et pommipanijad tahavadki seda, et Blair, Bush, Putin õhtustes uudistes kõigis kanalites kuulutaks, et nemad juba alla ei anna. Mitte kunagi. Et külvata rahu ja lootust. Dramaturgiliselt tundub, et maailmal on vale suund ja terroristid ongi sellepärast kogu aeg kaks sammu kõigist eest. Sest nad näevad läbi ja lavastavad tulevikku. Infoajastu on maailma õnn ja õnnetus.

Palun tooge eesti mehed Iraagist ära. Sest ma tahan, et need asjad püsiks minust kaugel. Ma ei tea, kas see on väiklane mõtlemine. Või argpükslik. Aga ma tahan, et sellised uudised ja teod püsiks minust kaugel. Vähemalt Ameerikas. Juba London on liiga lähedal.

Aga Spielberg va nutikuse ja rezii jurakas on leidnud oma loo. See narratiiv on super, ennustan, et ka film tuleb hea. Lähiajaloo valus hetk, mille meenutamise peale ei vaadata viltu, aga on samas nii kuradima päevakajaline. Üheteistkümnendast on filmi veel vara teha. Eriti kui tahaks teha erapooletut. Hoidku Jumal selle eest.