20050707
SAAR
Kui me eile Keskturult kilo eesti maasikaid ostsime ja neid Kadrioru tiigi kaldal sõime, siis tundus imelik...me olime teises ajas kui ümbritsev. Turistid tundusid fiktsioon. Pärast jalutasime Kadrioru keskusest linna poole ja Õllesummerile ruttavaid inimesi täis autod ja ühistransport sõitis meist läbi...aga me olime seest nii tugevad, et veel oli SEE AEG alles. Täna hommikul enam mitte nõnda palju.
Alustasime esmaspäeva varahommikul. Jõudsime Kuressaarde, ostsime maasikaid ja sõime seal eesti kohas. Kell 13 läks Roomassaare sadamast "Aegna", võttis oma 50 inimest ja kauba peale. Merel paistis päike ja puhus tuul. Väikesed lapsed ostsid müntide eest mitmeid kordi teed. Peale kolme olime kohal. Ruhnus. Laevalt paistis, et rand tundub postkaart, et võib-olla silm petab.
Pakid auto peale ja ise kolme kilomeetrine jalgsi matk saare südamikku. Päike paistis, riided langesid, plätud hakkasid hõõruma. Kohtasime värvikat Vitalit, kes kutsus oma kõrtsu, kuhu me siiski ei jõudnud. Liise talus ööbisime, kodumajutus. Õue peal oli pood ja paistis olevat see koht saare südamik. Aared ja Elmarid pidasid õue ühes nurgas nonstop-riigikoguistungit.
Leidsime tee SINNA randa. Oli. On postkaart Ruhnu rand. Liiv kriuksub jala all, päike võtab, vesi soe ja puhas. Inimestetu. Pidavat isegi osadele Brasiilia randadele pika puuga ära panema. Käisime ujumas ja siis saime talus õhtust. Ekskursioon kõrvuti olevatesse uude ja vanasse kirikusse. Õpetaja oli saarelt ära, nii et seekord jäime igahommikusest kaheksasest jumalateenistusest ilma.
Õhtul oli saun. Mõnus. Leili ja kausisüsteemi ja õlut. Pärast oli lõke, naised ja tüdrukud tegid ühte eriti head salatit. Sossitasime vorsti ja vaatasime kuidas üks kohalik Elmar kartis teist kohalikku Elmarit ja poe taga luuras, et mitte taga kokku sattuda. Aga see kartja Elmar oli hea mees, rääkis oma elust meile ja tõi kodust oma poja kitarri ära. Kaarle lasi Darbuka helisid õhku. Sääski ikkagi oli ka, maa värk. Veel liitusid mõneks ajaks meiega sadamaehitajad, kes olid ka toredad eesti mehed. Mingi aeg suundusime oma rookatusega kambrisse magama. Öösel ründas Lõhmustest ja teisi kass, nad viskasid ta aknast välja, väikesed poisid ostsid hommikul kassile Whiskasy.
Pool päev rannas. Ujudes ja päikesega. Ja siis Lõhmuste avastas torni, kuhu algul koos temaga, siis koos Madleeniga ja lõpuks ka mõned teised otsa ronisime. Kuninglik vaade. See oli mingi vana meremärgi torn, mis praegu polnud enam kasutuses. Pärast saime head lõunat, tohutult hea isetehtud suppi ja kooki pakuti. Kell kuus teisipäeval tõi "Aegna" meid Saaremaale tagasi. Olime Kaarle ja Madleeniga öö Tiirimetsas Kaarle vanavanemate juurest, sõime vanaema tehtud saare toitu ja tegime sauna. Varahommikul viis vanaisa meid Kuressaare bussijaama ja enne keskpäeva olime Tallinnas tagasi. Vägivaldselt.
Käisime eile ka Haabneeme rannas ujumas. Olime siiski veel Ruhnu lainel ja rand tundus must ja kole. Ainult selgus see, et olen kiikumise ära õppinud. Ma pidavat olema südi inimene.
Mitte kunagi ei tohi eestlased Ruhnut lätlastele ära müüa. Ma loodan, et Ruhnu ei ehitata kunagu suurt sadamat. Aga selle eest pidi muretsema torm. Ka ranna ääres olid puud metsikult, torm seal vahel möllab. Aga ilus. Eesti.
Alustasime esmaspäeva varahommikul. Jõudsime Kuressaarde, ostsime maasikaid ja sõime seal eesti kohas. Kell 13 läks Roomassaare sadamast "Aegna", võttis oma 50 inimest ja kauba peale. Merel paistis päike ja puhus tuul. Väikesed lapsed ostsid müntide eest mitmeid kordi teed. Peale kolme olime kohal. Ruhnus. Laevalt paistis, et rand tundub postkaart, et võib-olla silm petab.
Pakid auto peale ja ise kolme kilomeetrine jalgsi matk saare südamikku. Päike paistis, riided langesid, plätud hakkasid hõõruma. Kohtasime värvikat Vitalit, kes kutsus oma kõrtsu, kuhu me siiski ei jõudnud. Liise talus ööbisime, kodumajutus. Õue peal oli pood ja paistis olevat see koht saare südamik. Aared ja Elmarid pidasid õue ühes nurgas nonstop-riigikoguistungit.
Leidsime tee SINNA randa. Oli. On postkaart Ruhnu rand. Liiv kriuksub jala all, päike võtab, vesi soe ja puhas. Inimestetu. Pidavat isegi osadele Brasiilia randadele pika puuga ära panema. Käisime ujumas ja siis saime talus õhtust. Ekskursioon kõrvuti olevatesse uude ja vanasse kirikusse. Õpetaja oli saarelt ära, nii et seekord jäime igahommikusest kaheksasest jumalateenistusest ilma.
Õhtul oli saun. Mõnus. Leili ja kausisüsteemi ja õlut. Pärast oli lõke, naised ja tüdrukud tegid ühte eriti head salatit. Sossitasime vorsti ja vaatasime kuidas üks kohalik Elmar kartis teist kohalikku Elmarit ja poe taga luuras, et mitte taga kokku sattuda. Aga see kartja Elmar oli hea mees, rääkis oma elust meile ja tõi kodust oma poja kitarri ära. Kaarle lasi Darbuka helisid õhku. Sääski ikkagi oli ka, maa värk. Veel liitusid mõneks ajaks meiega sadamaehitajad, kes olid ka toredad eesti mehed. Mingi aeg suundusime oma rookatusega kambrisse magama. Öösel ründas Lõhmustest ja teisi kass, nad viskasid ta aknast välja, väikesed poisid ostsid hommikul kassile Whiskasy.
Pool päev rannas. Ujudes ja päikesega. Ja siis Lõhmuste avastas torni, kuhu algul koos temaga, siis koos Madleeniga ja lõpuks ka mõned teised otsa ronisime. Kuninglik vaade. See oli mingi vana meremärgi torn, mis praegu polnud enam kasutuses. Pärast saime head lõunat, tohutult hea isetehtud suppi ja kooki pakuti. Kell kuus teisipäeval tõi "Aegna" meid Saaremaale tagasi. Olime Kaarle ja Madleeniga öö Tiirimetsas Kaarle vanavanemate juurest, sõime vanaema tehtud saare toitu ja tegime sauna. Varahommikul viis vanaisa meid Kuressaare bussijaama ja enne keskpäeva olime Tallinnas tagasi. Vägivaldselt.
Käisime eile ka Haabneeme rannas ujumas. Olime siiski veel Ruhnu lainel ja rand tundus must ja kole. Ainult selgus see, et olen kiikumise ära õppinud. Ma pidavat olema südi inimene.
Mitte kunagi ei tohi eestlased Ruhnut lätlastele ära müüa. Ma loodan, et Ruhnu ei ehitata kunagu suurt sadamat. Aga selle eest pidi muretsema torm. Ka ranna ääres olid puud metsikult, torm seal vahel möllab. Aga ilus. Eesti.
# posted by Mart : 10:42
