kunst pole elu

Ma olen täna terve päeva istunud kodus. Mustamäe paneelmaja korteris. Kuulanud korda-mööda 5nizzat ja Brides in Bloomi. Ma arvan, et need on täpselt sobivad bändid, kelle taustal alustada ühe lasteraamatu kirjutamist. Madleen suutis mind ära veenda, et ma peaks proovima kirjutada midagi lastele. Ma kardan, et moodustan liiga keerulised laused.

Muidugi tegelikult kirjutasin ma täna hästi vähe. Umbes lehekülje. Suurem osa ajast olen teinud mitte midagi. Või siis lugesin Maagi. Ma ei oska sellest raamatust veel midagi tervikliku arvata, aga noh kuidas kogu aeg asja seitse korda pea peale pöörata, ses suhtes on küll päris siuke. Iga ümberpööramise peale ei tasu vihastada, sest muidu võib raamatu lõpuks tunda end päris närvipuntrana. Inimesed ju tegelikult ei salli, kui filmides, raamatutes või eludes muudetakse peas välja kujunenud stsenaariumit.

Ja enne jalgapalli vaatama asumist klõpsutasin telekanaleid. Ja ühest vene kanalist tuli see Vene Puhh. Peterburi lastepoes pehmete loomade sektsioonis istusid kõrvuti see Original Puhh ja Vene Puhh. Oleks olnud südant olla rahast üle oleks selle Vene karu soetanud. Notsu on ka vene variandis päris maru.

Kel võimalus ja soov, siis muretsege, tellige, ostke endale 5nizza uus selleaastane plaat. Ma ei tea muusikast midagi, aga see on.