kunst pole elu

Ma olen mõelnud, et millest tuleb see, et kui inimene läheb õunapuu juurde ja õunapuu all on palju maha potsatanud ubinaid ja siis ta näeb seal ühte eriti ahvatlevat eksemplari ja siis ta sirutab käe välja ja võtab õuna kätte ja märkab, et selle õuna teine külg on mädanenud ja pehme ja siis inimene koheselt viskab selle õuna maha ja hakkab uut otsima.

Mõnda, mis oleks puhas, terve, värske, valmis, hea, maitsev, rõõmus.

Psühholoogiliselt tunduvad ploomi- ja ka kirsikivid meelega välja mõeldud takistused. Takistavad seda, et ei saaks asju korraga läbi hammustada. Igaüks tahab, et temaga tegeletaks.

Kui päris aus olla, siis pole ma siiani päris täpselt aru saanud. Et kas inimesed varastavad mee näol mesilaste toitu või inimesed aitavad mesilastel eksisteerida.

Aga mesilased on elus ja õunad ja kirsid ja ploomid on alati surnud.

Ja tegelikult tahtsin ma kirjutada eilsetest vikerkaartest ja samuraidest ja saamatusest ja sünnipäevadest ja kooli alguse hirmust ja lendlevatest sõnadest ja pilvedest ja inimestest ja maailmast ja armastusest ja unest ja mõtetest. Aga ma pean seda kõike vähetähtsaks ja kaldun nautima raamatuid, mida ma kirjutan oma peas ja mida loetakse ainult üks kord ja siis unustatakse ära. Neid raamatuid ma naudin praegu päris tõsiselt.