kunst pole elu

Ma ei saa olla mitte edev ja suu kinni hoida. Lisaks igasugustele muudele lugudele, mis lühikese aja jooksul sai täna kooli hoovis räägitud, rääkis Toompere ühe loo, mille talle oli Kark rääkinud kui ikka selle tõestisündinud loo...

Iidsel ajal mõni aeg tagasi tuli Eestisse üks kõrge Rootsi riigiametnik. Ja ta oli mingi jahimees ja ta siis oli kuskilt kuulnud, et Eestis pidi palju karusid olema ja siis tal oligi hull soov karu lasta. Eestlastel kohe paanika poiss põues, et tähtis mees ja siukeste meeste soov on seadus. Aga kus sa siis niimoodi kiirelt võtad eesti metsast karu siukese väljamaalase jaoks?

Aga selgus siis, et on üks vana tsirkusekaru, kel nagunii taheti hakata eluküünalt kustutama. Mõeldud, tehtud ja viidigi siis see karu metsa. Sinna kus oleks sel rootslasel ilus laskekoht ja puha.

Ja siis karu on seal metsas ja ootab. Ja üks vanamutike on tulnud just marjule ja see mutike näeb, et karu vahib teda. Tädi võtab ämbri põue ja paneb padavai jooksu.

Ja noh rootslane on nüüd kohal ja on seal jahimeeste tornis laskevalmis ja siis näeb, et midagi seal metsateel ongi. Pane ruttu püssi palgele ja sihib...

...ja läheb näost kaameks. Vaatab veel ja veel ja mõtleb. Laseb püssi alla ja ütleb, et üks karu sõidab mööda metsateed jalgrattaga.

Rootslane läheb ära koju ja mõmmi jääb ellu.