kunst pole elu

Ma vaatasin eile filmi Pianist. Kuulsat, auhinnatud ja ma ei tea kas peab komaga panema ka sõna südantliigutavat. Aga meeldis mulle aeg ja inimesed ja sõda ja juudid, mis oli sellesse loosse sisse süstitud. Realistlikud koledused kui geniaalne klaverimäng.

Täna ma tegin natuke tööd, mida veidi homme hommikul jätkan ja siis lähen Tartusse Ehala laulude kontserdile ja siis paariks päevaks maale. Veel enne kooli varju.

Limewire on nüüd mu arvutis ja tänu sellele muusikat kõvasti rohkem kui varem. Sõidsin rattaga ja põrutasin peopesad ära. Ma ei osta endale sel aastal rattakindaid. Vast jõuan ikkagi järgmisel nädalal vaatama ka kiidetud samuraisid.

Rohkem tahaksin võib-olla vahel olla ka majadeta linnas. Näod. Remondid.