kunst pole elu

Ma tahaksin...ma tahaksin rebida puid ja joosta koos kassidega öisel puiesteel. Elu on tõesti nii keeruline ja väheste rõõmudega, et ma kipun nüüd aru saama miks inimesed kirjutavad pikki romaane ja miks inimesed loevad pikki romaane. Ma umbes oskan mõelda, et miks inimesed mängivad reaalsust kaotavaid ümberkehastumismänge ja miks inimesed joovad end nõnda tihti täis.

Ma tahaks ka endale hobi. Nagu mul on mingist ajast meelde jäänud ühe inimese lendu lastud sõna „Fucking reaalsus...mis kuradi reaalsus...ajab ainult naerma!“

Ma lähen ja naeran teid välja.

Päh. Aitäh. Head ööd.