kunst pole elu

Eile me hängisime. Häng algas juba enne tõlketeooria loengut ja tõlketeooria loengus oli ka eile elu sees. Lugesime vana eesti keelt ja ma pean ütlema, et see on üks päris maru keel. Pärast seda oli häng Meelise juures koos õlle ja pudluga ja siis MAAILMAESIETENDUSELE!!!

Draama välislavastus "Odüsseia öö", kus prantsuse tipsid mängisid internaatkooli tüdrukuid, kes loevad eepost öösel, et oleks põnev. Vahepeal siis välkusid tissid ja liikusid voodid. Minul ei olnud väga igav, aga pooltühjas saalis mõtiskledes kõlas ikka kõrvas see sõna... maailmaesietendus... siukest sõna võiks kasutada siis, kui kogu maailma ära vallutatakse, mis selle tüki puhul vaevalt juhtub.

Pärast oli veidi kurb einelaud, kus pakuti head sööki ja suurepärast Bonaparte kringlit. Katering on alati lõbus, tore on ju kellegi pihu peal olevalt kandikul veini võtta.

Ma lahkusin õigel hetkel viimase bussi peale, et mitte laskuda prantsuse näitlejannadega pikka veidi pitsitavasse vestlusse. Ma loodan, et Kristol läks hästi. Mulle tegelikult meeldiv vestelda, aga ma ei oska alati pühenduda.

Kui päris aus olla, siis see vist oli mu elu esimene esikas, kus viibinud olen. Kui mõelda nii "suure teatri" mõõtmetes. Tore, et ta oli selline. Naljakas.