kunst pole elu

TÜHJUS on ilus sõna. Selles sõnas on müstikat ja surma. Ma ei suuda fantaseerida mis värvi on tühjus, aga ma olen millegi pärast kindel, et tühjus pole värvitu. Kõik suured asjad on ilusad, tühjus on neist üks hoomamatumaid.

Kõht on tühi...Pea on tühi...Ruum on tühi...Pastakas saab tühjaks...Need väljendid ei iseloomusta tühjust. Üks kõnekeelne lause, mis võib olla tühjusega seotud kõlab nii: tühi tunne on sees....Täpselt ei oska defineerida mida see lause peaks tähendama, aga tean, et olen üsna tihti oma mõtetes endagi kohta taolist sõnastust kasutanud.

Mulle on absoluutselt vastuvõetamatu idee, et ma suren kunagi ära. Mina pole seda ideed välja mõelnud ja minu arust on see üks väga halb mõte. Mõnikord tihti enne uinumist üksi voodis lamades valdab mind paanika. Ma värisen ja hammustan tekki ja mõtlen: ma ei taha, mina pole nõus, ma ei taha ära surra.

Ma ei räägi oma surmahirmust eriti tihti, sest kui see ka on mõne lähedasema inimesega jutuks tulnud, siis pole see jutt mitte kuhugi välja jõudnud. Minu jaoks on see tegelikult teema, millega mul meeldib üksi tegeleda.

Igapäevane tühjus on igavad loengud ja kindel veendumus, et ei taha kunagi rutiinset tööd teha. Igapäevane tühjus on oskamatus end ümbritsevas maailmas rakendada. Elu kõige tähtsam prioriteet on see, et oleks huvitav. Olla enda jaoks igav inimene elades igavat elu, on kõige suurem patt, mis maises elus võib osaks langeda. Ma käin lavakoolis ja kirjutan esseed tühjusest sellepärast, et see on minu jaoks eksisteerivatest võimalustest üks huvitavamaid. Loomulikult oskab iga inimene alati enda jaoks ära põhjendada miks tema valitud eluvariant on kõige sobivam ja ega mina pole erand. Inimesed oskavad leida rõõme ja seiklusi, et põgeneda kaugele olulistest mõtetest ja pitsitavast kurbusest. Ma ei tea kas peaks tundma end vaimselt haigena või väljavalitult erilisena, kui aeg-ajalt heidetakse mulle ette seda, et mõtlen liiga palju. Väga intensiivselt elavad inimesed ei saa olla suured mõtisklejad, sest neil lihtsalt pole aega. Muidugi inimesed ja elu on pidevalt muutuvad ning igav oleks elu aeg elada rutiinselt ühtemoodi. Vahepeal esineb perioode, kus tahaks teisi inimesi, tahaks melu, naisi, tequilat, raha laristada ja grupiseksi...ning siis tuleb unistustesse ja tegudesse paus...vabal päeval tahaks hoopis istuda oma toas, kuulata melanhoolset muusikat ja öelda oma tühjusele „Tere sõber“. Tühjusega semutsemine pole kurb õnnetus vaid paratamatu suhtlus millegagi, mis on meist palju suurem. Hea on maal vanaema juures üksi aias õunapuude vahel või metsas sääskede keskel jalutada. Ma ei ole veel piisavates kogustes lugenud filosoofiat ja õpetusi, et ma oskaksin end süstemaatiliselt mõttega suunata, aga ma tean, et maal oma metsas olles olen ma suurele kõiksusele lähemal, kui umbses trollibussis loksudes või kesklinna kõrtsis päevapraadi süües. Ma tean, et see on primitiivne mõtlemine, aga ju ma oskan olla paremini siiras kui tark.

See on nagu showbisnes, et hakkad lähedasi rohkem hindama siis, kui nad on juba surnud. Tahad neile siis oma mõttes püstitada ausambaid ja kuulutad nad oma igavikulisteks eeskujudeks. Ajuvaba, täiesti mõttetu süsteem on see elu. Selle asemel, et igasuguseid liigseid sõnu pilduda võiks mõnikord peatuda ja mõelda elavad inimesed surnuteks ja saada aru, kes on sulle olulised ja kes mitte. Halb tühjus on see, kui sa enam ei tea missugused inimesed on sinu jaoks enneaegselt surnud ja millised elavad bravuurikalt igavesti. Hea tühjus on see, kui elavad ja surnud inimesed kannavad sind kätel ja toimub üleüldine vennalik energia vahetus. Ausalt öeldes ma arvan siiski, et tühjus on üks ja talle ei saa lisada omadussõnu täiendiks, nagu näiteks „halb“ või „hea“. Aga nalja võib teha ka kõige suurema ja tähtsama teema üle.

Mulle ei meeldi kui inimesed sõidavad mulle sisse, on oma karakterilt ülbed, kurjad, agressiivsed või võltsid. Ma ei ole loomult inimene, kes suudaks selliseid tegelasi taluda. Kui inimesed viibivad kuskil ruumis, siis ruumi füüsiliselt tühi osa on alati inimeste mõtteid, emotsioone ja iseloome täis. Mulle ei meeldi laiutajad, nad on seest tühjad, nende mõtted on isekad, emotsioonid koledad ja iseloomud eemaletõukavad. Mulle meeldiks kui inimesi täis ruumi tühjas osas toimuks päikeseline suhtlus – üks iseloom küsiks teiselt: Vabanda, kas ma olen sul ees? Mulle ei meeldi kui üks iseloom käsutab: Kõik minu mängu või marss ruumist välja! Kuid neid ruume, kus keegi käsutab on palju. Mõnikord avaldub tühjuse vägivaldne dominaator petlikult siira tütarlapse kehastuses, mõnikord jälle osava manipulaatorist jutumehe sõnastuses.

Ma hakkan kutsuma unenägu ja unetust vastanditeks. Ma tegelen mõlemaga, neil on oma keel ja müstika. Nooremana olin veendunud, et unehäired on väga halvad ja ma arvasin, et kui ma tahan inimene olla, et siis ma pean õppima korralikult magama. Siis ükskord ma mõistsin, et öösel ärkvel olemine pole patt. Kui teised inimesed magavad, siis on sellel, kes on üleval parem juurdepääs maailma tühjuses ulpivatele realistlikele mõtetele. Intensiivset mõtlemist, millega tegelen öösiti, võib võrrelda näitlemisega monotükis, kus viibid tühjas ruumis, millel pole seinu, põrandat, lage vaid on ainult tohutult palju uksi ja iga hetk võib ükskõik millisest uksest sisse astuda dinosaurus või paljas naine. Sa pead alati olema valmis oma mõtete teravaid pöördeid armastama. Öösiti mõtlemise käigus ei saa mõnikord enam päris täpselt aru mis seal minu toas minu voodis toimub... kas ma olen mõtisklevas unetuses või piiritus unenäos, igatahes kõik toimub suurel kiirusel ja kaugel ostukeskuse valmistoidust ja kaugel reklaamplakatite mõjujõust. Oma voodis valitseb selge piir, kus on maailm ja kus viibin mina.

Tühjus on rumalus. Halb on olla, kui millestki ei saa aru või ei oska mõnele küsimusele vastata. Tarkus ei ole faktid, tarkus on võime näha seoseid ja võime mõista elu õiges võtmes. Tihti tuleb loidab mind selgusehetk, et küll ma olen rumal ja avaldub vastupandamatu soov tahta rohkem teada. Aga siis ma mõtlen minevikule ja tuju läheb rõõmsamaks. Aasta aega tagasi olin ma veel rumalam ja kaks aastat tagasi olin ma päris loll. Enda isiklik areng ei tohi kunagi peatuda. Elus on tähtis jõuda ühest tühjusest teise. Ma olen kindel, et kuskil on organiseeritud meie hingede arengu registreerimine ja selles arvestuses ei tehta mitte kunagi vigu. Ennast pole võimalik paremaks valetada või ausamaks rääkida. Tühjust pole võimalik petta. Võib-olla on tõesti nii, et elu on kulg, et pärale pole kunagi võimalik jõuda, et tähtis on protsess, AGA ei tohi kunagi kaotada usku, et MINA jõuan kohale. Kui ma selles poleks veendunud, polekski mõtet minema hakata. Meie elul on siin maailma põhjus, tühjus teab mis see täpsemalt on.

Tühjus on rumalus. Ma vihkan lärmi ja müra. Tühjus liigub hääletult ja jõuab kõikjale. Mis suhe on tühjusel ja tuulel? Tuul puhub ja teeb lärmi, ulub ja lõhub. Tuul täidab tühjuse ja lahkub. Tühjus suunab tuult ja organiseerib kohale vihma. Tühjus on loodusjõudude koostööpartner, neil on sõlmitud tähtajatu leping.

Kas tühjus on pimedus või valgus? Ma arvan, et sellele küsimusele peaks vastama pime inimene. Nägijad kasutavad suures osas oma silmi ebaotstarbekalt, inimesed on enamasti treenitud visuaalselt maailmalt vastu võtma tühje signaale. Me märkame seda, mis liigub ja on kirev. Meil hakkab vaikses pimeduses igav. Maailm urbaniseerub ja järjest rohkem luuakse juurde tehislikke värve. Linnad tekivad, paisuvad ja kord kaovad. Tehisvärvid lahustuvad ja silmipimestavalt kauni maali nurgas ilutseb autoriallkiri „Tühjus“.

Tühjus on tundlik. Ta kogub nuttu ja pilkab tuimust. Tühjus annab võimaluse solvuda. Tühjus on loonud meile iseloomud, mis alati kokku ei sobi. Kõigis inimlikes suhetes on alati midagi rasket, mida üksinduses pole. Üksinduses on omakorda võimalus tajuda midagi rusuvat, mis inimestega suheldes puudub. Kui midagi kriipivat satub teele, siis mõned on hakanud seda kutsuma armastuseks. Me tahame kuuluda ja tunda. Tühjus on jätnud meile võimaluse sigitada järglasi. Lapsed loovad vanematele illusiooni, et nad on jäävad. On öeldud, et inimene saab täiskasvanuks siis, kui ta mõlemad vanemad on surnud. Ma ei kujuta oma elu ette ilma selleta, et minu algest sünnivad maailma juurde paar inimest. Lapsed röövivad ära ühe osa, nad võtavad enda kätte hoiule ühe tühjuse kambri võtme.

Tühjus on minu sõber, sest tühjus on valge paber. Ma ei salli joonelisi ja ruudulisi paberilehti. Jooni täistõmmatud vihikud takistavad laste mõtlemise arengut. Inimest ei tohi suruda raamidesse, sest tühjusel pole kuju, mida oleks võimalik piiritleda. Koolis ma kasutan konspekteerimiseks puhast valget paljunduspaberit ja kõik mu märkmikud peavad olema täiesti puhtad enne kui ma hakkan neisse sodima. Joonelisele või ruudulisele paberile kirjutamine võrdub samaga, kui kunstnik hakkaks oma tööd looma lõuendile, mis on süstemaatiliselt jooni täis tõmmatud.

Mina olen tühjus. Kui taevas ühinevad kaks pilve, siis tekib üks suurem pilv, mis omakorda võib ühineda teiste pilvedega või kaduda jäägitult. Mõnikord on kogu taevas ühtse pilvemassiga kaetud. Olen näinud ka olukorda, kus üks pilv triivib sihitult piiritus taevaavaruses. Esineb ka päevi, kus pilved on surnud ja taevas võidutseb sinisus. Mina olen pilv, kellele on antud oma aeg triivida. Ma tahaksin hõljuda madalalt – mõnikord puid langetades sadada äikest, teinekord jälle olla hõre ja lubada päikesel läbi paista. Kui ma mõtlen, et ma olen pilv, siis ma ei karda surma, sest pilved ei sure vaid haihtuvad.